Douro jõe kaunid kaldad ja maailma portveinipealinn Porto oma kahhelmaalingutega arhitektuuri ja lõunapool jõge asuva portveinikeldrite linnakuga on küllap teada paljudele, kes Portugali turistina väisanud. Ent ajad, mil Portos ja Douro kallastel tegeldi vaid maguskange portveiniga, on mööda saanud. Õieti on mööda saanud siinkandi ajaloos paarsada aastat kestnud ajajärk, mil Portot ja Douro jõge seostati põhiliselt portveiniga. Järjest enam koguvad kuulsust Douro kallaste maalilistel viinamägedel küpsevatest viinamarjadest valmistatud kuivad veinid – punased ja valged, viimastel aastatel üha enam ka hõrgud ja klaarid roosad.
Douro veinid on kahtlemata omaette kvaliteediklass. Nad on elegantsed ja viimistletud, Lõuna-Portugali valdavalt kuumaverelistest veinidest tasasemad ja sirgemad, siiski maitsekad ja kindlameelsed, marjased ja samas mägiselt mineraalsed.
Douro jõgi, millel pikkust ligi tuhat kilomeetrit, saab alguse kaugelt Hispaaniast (seal kannab ta nime Duero), voolab mägedes hulk kilomeetreid mööda Hispaania-Portugali piiri ja seejärel sadakond kilomeetrit kitsas kanjonis läbi Portugali idast läände, kuni suubub Porto linnas Atlandi ookeani. Mitusada aastat sõitsid väikestel lamedapõhjalistel rabelo’del kärestikulist Dourot mööda mägedest alla portveinivaatide laadungid. Mõnelgi paadimehel, sealhulgas ajalooürikute andmeil ka mitmel kuulsal veinimeistril, tuli jätta ettearvamatu Douro lainetesse oma elu. Just portveiniiäri oli põhjus, miks Portugali Dourost sai maailma esimene kaitstud nimega veinipiirkond – seda juba aastal 1756.
Paar aastasada portveine
Portveinide hiilgeaeg sai hoo sisse Prantsuse kuninga Louis XIV ministri Jean-Baptiste Colbert’i (kes on läinud ajalikku protektsionalistliku majanduse isana) poolt 1667. aastal tehtud otsusest piirata Inglise kaupade ligipääsu Prantsuse turule. Vastuseks sellele keelas Inglise kuningas Charles II Prantsuse veinide sissetoomise kuningriiki. Kuna aga veini oli hädasti tarviis, sõlmiti kokkulepe Portugaliga, kes sai pikaks perioodiks endale ekslusiivse õiguse veinide tarnimiseks Inglismaale. Järsult suurenenud veinide ekspordimahud Portugalist üsna pika merereisi kaugusel asuvatele Briti saartele sundisid aga ühtlasi tegema mõningaiid korrektiive veinitootmises.
Ka varem oli kasutatud vähesel määral brandy lisamist veinile, kuid nüüd hakati seda tegema palju suuremas mahus. Ilma alkoholitaset tõstmata oli suurt hulka veini merd mööda transportida ja säilitada tollaste veiniteo oskuste ja võimaluste juures praktiliselt võimatu. Nii sündiski, seega paratamatusest, portvein – Douro ülipika ajalooga veinitootmises suhteliselt hiline, kuid tuntuim produkt. Ja edasi läks asi muidugi taas juhuse laineharjal, nimelt hakkas brittidele magus ja kange märjuke väga meeldima. See jäi nii aastasadadeks. Alles viimasel paaril aastakümnel on kangestatud veinide müüginumbrid Euroopas hakanud langema ja veinijoojate huvi pöörduma taas vähema alkoholiga kuivade veinide poole.
UNESCO maailmapärand
Tegelikult ulatub viinamarjakasvatuse ja veiniteo ajalugu Douro kallastel kaugesse minevikku – kolme või lausa nelja aastatuhande taha. Enne vanade roomlaste panust harisid Douro äärseid maid ja valmistasid arheoloogiliste leidude andmeil siin ka veini juba foiniiklased. Nagu kogu Portugalis, on ka Douros omad iidsed viinamarjasordid, nii punased kui valged, mida siin on aastasadu ja -tuhandeid kasvatatud – raske maaharija tööga, mälenõlvadele käsitsi kividest terrasse ladudes, kiltkivist ja graniidist pinnast üles harides, saaki kõrgetelt viinamägedelt korvides alla veinikeldritesse kandes.
Siinsed maastikud on looduse ja inimkäte ühistöös vormitud põlvkondade vältel hingematvalt kauniks. Just seetõttu kandis UNESCO 2001. aastal Douro veiniregiooni kaitsealuse maailmapärandi nimekirja. Koos sellega on kaitse all ka siinsed iidses vanuses viinamäed ja mitmed unikaalsed, üksnes Douro nõlvadel kasvavad marjasordid, näiteks valge Códega do Larinho.
Mida rohkem ülesvoolu ja kõrgemale, seda hunnitumaks lähevad vaated. Jõgi muutub kitsamaks (allpool on ta tänapäeval muudetud tammidega laevatatavaks) ja käärulisemaks. Temasse suubub viinamägede vahelt hulk lisajõgesid, siin-seal mattuvad viinamarjaistandustesse punaste katustega valged viinamarjakasvatajate talud ja ajalooliste perekondade uhked veinimõisad. Käesoleval ajal lisaks sinisinised basseinisilmad, sest paljud veinitootjad tegelevad ka ökoturismiga ja pakuvad vabaajategevusi ning majutust, vahel väga eksklusiivset ja luksuslikku.
Ülem-Douro, mis veel pool sajandit tagasi oli raskesti ligipääsetav, on nüüd muu Portugaliga üsna mõistlike teedega ühendatud. Siiski tuleb varuda aega, et näiteks Portost maa idapiiri äärde välja jõuda. Turiste veetakse spetsiaalse vanaaegse rongiga poolele maale ja siis tagasi. See on uhke sõit, aga ise matkates näeb kindlasti enamat. Samas nõrganärvilistel võivad kitsad, kuristikulised teed ka pildi silme ees võbelema võtta. Kui sellisel reisil tõsise looduseimetlemisega tegelda, jääb ühest päevast kindlasti väheks.
Kiltkivi ja graniit
Kui portveinide viinamarjad on kasvanud (ja jätkuvalt kasvavad) põhiliselt Douro jõe kiltkivisel ja niiskema kliimaga kesk- ja alamjooksul (mis oli ka varem mõistlikult ligipääsetav), siis kuivad veinid tulevad põhiliselt kõrgemalt, Ülem-Douro viinamägedelt. Siin on valdav pinnas graniit ja kliima kontinentaalne, kuumade suvede ja jahedate talvedega. Viinapuud peavad siin ilmutama visadust, ajama juured sügavale kaljupragudesse, et leida sealt toitaineid ja vett.
Erinevalt portveinidest tulevad kuivad veinid põhiliselt kõrgemalt, Ülem-Douro viinamägedelt.
Iidsetest aegadest on Douros säilinud viinamägesid, kus vahel isegi marjasorte pole teada – siin valmivad arhalised ühepõlluveinid ehk field blend’id. Heaks näiteks sellistest imelistest veinidest on Lua Cheia em Vinhas Velhas Tinto ja Branco ning samade veinide ülevoolavalt maitsekas valge reserva ja üsnagi äkiline, tugev-tume ja enne maitsmist palju õhku nõudev punane reserva. Neid veine proovides saab pisukese ettekujutuse, mismoodi maitses vein ammustel aegadel – portugallased ise armastavad iidsete viinapuude veine tohutult.
Andreza-veinide sari on aga näide moodsatest Douro veinidest. Portugali veinitootmisele omaselt sammub aga ka neis iidne ja kaasaegne käsikäes. Portugali kombe kohaselt on nad kõik blendid ehk mitme viinamarjasordi seguveinid. Douro punaste veinide klassika on Touriga National, Touriga Franca ja Tinta Roriz. Edasi tulevad juba Sousão, Tinto Barroca, Tinta Cão. Kõik need on ka portide marjad. Vaid viimasel paaril aastakümnel on mõned Portugali viinamarjakasvatajad hakanud vähehaaval katsetama ka laia maailma sortidega nagu Cabernet Sauvignon jt.
Need maitsed!
Douro valgetes veinides on tegijad iidsed sordid Viosinho ja Verdelho, lisaks neile Rabigato, Arinto, nüüd juba vahel ka Sauvignon Blanc ja teised rohkem tuntud sordid. Viosinho ja Verdelho kohta öeldakse, et need on Douro kaks kõige keerulisemat sorti, veinimeistri oskuste tõeline proovikivi. Suurepärases, kuid üsna euroopalikus Andreza Grande Reserva Brancos on nad nauditava ja kõrgete reitingutega vaadiblendi osad.
Andreza Reserva Branco 2018 – väga kõrgete hinnangutega rahvusvahelistelt veinigurudelt – aga ongi üks näide Viosinho + Verdelho valgest veinist, mis lisaks on valmistatud esiisade kombel, kus veinisegu on laagerdanud pikalt marjanahkadel, mida moodsas veininduses eriti ei tehta. See on tõeline meistriteos Francisco Baptistalt. Põnev, maitsekas ja tummine, kindlasti enne maitsmist õhku vajav. Nõrganärvilistele võib-olla pisut ehmatav, aga Douro ja Portugali mõistmiseks suurepärane valik. Kindlasti on see ka väga hea valge vein maitsekamate toitude juurde, millega koos tavaliselt pööratakse pilk punaste veinide poole.
NB! Veel on saada viimased vabad kohad 6.02 toimuvale veiniõhtule “Maalilise Douro maitsed”!
