Orange wine (oranž vein) - mis see on?

Autor: Tiina Kangro

Veinimaailmas räägitakse viimasel tosinal aastal suure põnevusega nähtusest nimega orange wine. Et seda nähtust avada, leidsime Lõuna-Portugalist, Alentejost väga omapärase uue veini A Laranja Mecânica by António Maçanita 2019 (tõlkes – kellavärgiga apelsin), mis on sõna otseses mõttes apelsinikarva oranž ja väga eriline.

Võib aga öelda, et see António Maçanita uus ja eksperimentaalne vein on siiski veel üks samm tavalistest oranžidest veinidest edasi – ta on tehtud valgete veinide jaoks mahlapressimise läibinud n-ö “tootmisjääkidest”, aiaäärde käärima jäetud mahlast peaaegu tühjade nahkade veelkordsel pressimisel saadud jääkmahlast. Tulemust võib nimetada vist isegi superoranžiks veiniks – ja veinigurmaanid ei jõua küllalt kiita selle uudistoote ääretut elegantsust ja kõrget lendu.

Stiilipuhas oranž vein noorelt ja mässumeelselt veinimeistrilt António Maçanitalt, mis on ühtaegu arhailine ja ultramoodne.

Kuid läheme teema algusesse. Oranži veini mõiste tekitab tihtipeale ka segadust, sest orange wine ei pruugi sugugi alati olla oranž ja veel vähem on tal pistmist apelsinidega. Selle nimetuse taga on tegelikult iga valge vein, mis on käärinud marjanahkadel – see tähendab, et valgetest viinamarjadest on tehtud vein nii, nagu tavaliselt valmistatakse punast veini.

Selles mõttes on tegu veiniga, mis tehtud iidsel moel, nii nagu valmis vein aastatuhandeid tagasi, olgu amforates või muudes käepärastes mahutites. Kui tänapäeval valmistatakse valget veini üldjuhul marjadest pressitud puhtast mahlast, siis põlvkondi tagasi heideti purustatud (või ka purustamata) marjad, sageli punased ja valged koos, kääritusnõusse ja seal see vein mõne ajaga ise valmis saigi – veinitegija tööks oli käärivat marjamassi aeg-ajalt segada.

Kuna aga kõik vanad asjad muutuvad ühel hetkel uueks ja põnevaks, siis pakkuski Briti veiniärimees David Harvey 2004. aastal selliste arhailise meetodiga valmistatud veinide jaoks välja uue nimetuse orange wine. Sealt edasi muutuski marjanahkadel käärinud valge vein nähtuseks omaette, mida ingliskeelse sõna “orange” (tõlkes – oranž, apelsin) kahetähenduslikkuse tõttu on hakatud paljudes keeltes kutsuma ka apelsiniveiniks. Olgu see siis ilusa sõnamängu või ka eksituse tõttu.

Mitte alati oranž

Kontakt marjanahkadega annab veinile alati tugevaid maitseid, täidlust, intensiivsust ja tanniine. Valge vein, mis valmistatud sellisel moel, ei ole kunagi päris õrn ega kerge. Samas võib ta oma värvilt olla siiski päris hele – see sõltub viinamarjasordist ja veelgi enam nahakontakti pikkusest. Kui valge vein läbib koos marjanahkade, seemnete ja võib-olla ka varreotstega üksnes neli-viis päeva vältava käärimise ja edasi vedelik filtreeritakse, ei jõua vein veel väga tugevat värvi omandada. Vahel jäetakse aga niisugune vein ka pärast käärimise lõppu marjanahkadele laagerdama, olgu kuudeks või lausa üle talve. Sealt võib siis ka värvi tulla juba palju rohkem, eriti kui laagerdamiseks pannakse segu tammevaati.

Või nagu Gruusias ja Sloveenias, kus on olnud iidseks traditsiooniks veinide hoidmine maa sisse kaevatud saviamforates. Sellised kvevri-veinid, mis on maa sees ühtlasel temperatuuril ja pealt suletud savinõudes küpsenud aasta või ka enam, võivad olla tõesti lausa tumeoranžid. Sealt ka veel üks termin – merevaiguvein.

Kvevris ehk maa sisse kaevatud saviinõus kääriv vein. Hilejm amforasuu suletakse ja kaetakse pealt kividega. Vein laagerdab maa sees järgmise suveni.

Niinimetatud oranži veini mõistesse mahuvad aga ka kaunilt heledad, kuid arhailise veiniteoga valmistatud veinid, näiteks “Eesti aasta vein 2021” kuldmedalivõitja Nostalgia Alvarinho 2017 ja veel tosin MilVinhose e-poe n-ö arhailist valget veini. Portugali veinimeistrid austavad traditsioone ja nii mõnedki nende eredad tähed on valminud just sel moel. All olevast valikust leiad väga erinevaid näiteid selle veinistiili kohta – kõik nad pole apelsinikarva, kuid kindlasti on nad kõik põnevad ja meeldivalt iseloomukad.