Võimsad punased ja maitsekad valged – see on Alentejo

Portugali kuulsaim (kui portveinid ja Douro kõrvale jätta) ja pindalalt kõige suurem veiniregioon Alentejo asub Lõuna-Portugalis, võttes enda alla pea kolmandiku riigi pinnast. Alentejo võimsad, maitsekad ja lõunamaisest temperamendist pakatavad veinid on kahtlusteta klass omaette kogu maailmas.

Alentejo on põuaseim ja kuumim piirkond sisemaal, kuhu niisked ookeanituuled iialgi ei jõua. Turismipiirkond Algarve jääb sadakond kilomeetrit mägede taha lõunasse. Idas laiub Alentejo Hispaania piiril algavate mägedega paralleelselt mööda iidset kindluslinnakeste vööndit pea paarsada kilomeetrit põhjasuunas.

Alentejo maalilised vaated võtavad hingetuks. See on suuresti inimtühi põllumajanduspiirkond, kus kümneid ja kümneid kilomeetreid katavad savanni meenutavad korgitammede metsad, laiade võradega puude all otsivad kuuma päikese eest varju veisekarjad, tähelepanelik vaatleja kohtab siin-seal ka vabakäigul elavad mustajalgseid sigu. Ülejäänud maastik on kaetud kuldsete viljapõldude, oliivisalude ja mis kõige tähtsam – lõputute viinamägedega. Ajaloolised külad ja linnakesed nende vahel on muidugi täiesti omaette vaatamisväärsus.

Veinimaailmas on Alentejo kuulus eeskätt oma pööraselt tugevate ja suurte, värvilt lausa mustjate, hunnitult lõhnavate veinide poolest. Kui ikka päikest on nii palju – ja Lõuna-Portugalis sirab tõesti kogu Euroopa kuumim päike – siis see jõuab paratamatult ka viinamarjadesse ja sealt edasi veinidesse.

Suur ja võimas punane vein

Alentejo tõsised punased veinid on tummised ja täidlased, pulbitsevad mustade marjade, šokolaadi, lagritsa ja vürtside-droogide maitsetest. Nad on tõrksalt isepäised, aga kummalisel kombel on nad seejuures sametised ja kui neile korralikult õhku anda, siis tegelikult väga sõbralikud.

Need veinid on suurepärane valik tõsiste grillroogade kõrvale, rammusate vorstikeste (see on üks portugallaste lemmikuid) ja muidugi ka kõikvõimalike suurte ahjupraadide juurde. Moodsad inimesed, kes liha ei söö, ütlevad, et Alentejo punane vein sobib hiilgavalt ka vürtsika aedviljagrilli ja rammusamate juurviljapadadega. Neile, kes pole veendunult üksnes kergema ja heledama Prantsuse Pinot Noir’i usku, võivad Alentejo lõunamaiselt temperamentsed punased veinid olla aga tõsiselt hea valik ka niisama klaasikese veini nautimiseks. Ainult veelkord, neil tuleb lasta pudeli avamise järel päris korralikult hingata enne, kui nad oma maitsed avavad.

Mõnedki eestlased on tunnistanud, et teevad Alentejost pärit punase veini eelmisel päeval lahti, lasevad õhu sisse ja panevad uuesti kinni, asudes alles järgmisel päeval nendega maiustama. Igatahes kannatab selline punane vein kord avatud pudelis korgi all julgelt veel kaks-kolm päeva seista, kartmata lahtumist, mis kipub juhtuma väga paljude Eesti supermarketitest ostetud Prantsuse, Itaalia jt veinidega isegi mõne tunniga pärast pudeli lahtitegemist. Alentejo omi, ja enamikke Portugali veine üldse, võib aga rahulikult nautida ka klaasikaupa, pannes ülejäänu korgi, et siis järgmisel päeval taas klaasike välja kallata.

Viinamarjadest tunnevad end Alentejo kiltkivisel-savisel, graniidisel ja kohati isegi roosast marmorist pinnasel koduselt “must” mari Alicante Bouschet, jõuline Aragonez (Tempranillo Portugali kloon), iidne ja tõrges Trincadeira, muidugi ka portugallaste lilleline lemmik Touriga Nacional. Uutest viinamarjadest on mõnekümnel viimasel aastal lisandunud valikusse Cabernet Sauvignon, vähesel määral Petit Verdot ja muidugi kuulus Syrah.

Tore on fakt, et Syrah’d lisatakse siin veinidesse selleks, et kohalike marjade äkilisi maitseid väheke mahendada.

Kõnekas on see, et Syrah’ poole piilusid Portugali veinimeistrid juba varemgi, aga kuna nende viinamarjandusseadused on ülimalt konservatiivsed ja oma iidset pärandit hoidvad, siis ametlikku luba selleks ei antud kuni umbes 1990ndate keskpaigani. Nüüd, kus see lubatud, on siiski tore fakt, et Syrah’d, mida maailmas peetakse üldiselt tugevaks ja tummiseks marjaks, lisavad portugallased oma veinidesse selleks, et kohalike sortide metsikuid maitseid pisut taltsamaks muuta ja veine mahedamaks teha.

Alentejo punane vein ongi enamasti seguvein ehk blend, sobitatud kokku vähemalt kolmest-neljast, põnevamatel juhtudel viiest-kuuest või ka lausa kaheksast-üheksast marjasordist. Vaid vähestel juhtudel võtavad siinsed veinimeistrid ette üheviinamarjaveini tegemise. Näiteks Herdade do Rocimi veinimeistri Catarina Vieira Alicante Bouschet ja Touriga Nacional on siin põnevad ja ülimalt õnnestunud näited.

Artikli all on välja toodud veel mõned soovitused suurtest ja silmapaistvatest Alentejo punastest, mida tasuks igal juhul proovida – eriti nüüd, kus grillihooaeg on alanud.

Päikeselised ja maitsetest tulvil valged

Kogu maailmas läheb aga järjest rohkem hinda hea valge vein. Alentejost leiab ka täiesti võrratuid valgeid kuivi veine – kui õigetest piirkondadest parimaid ja tundlikuma meelega tootjad üles otsida. Nimelt on Alentejo levinuim valge viinamari siinne iidne Antão Vaz, mida leiab pea eranditeta kõikidest Alentejo valgetest blendidest. Kuna aga tegu on äärmiselt iseloomuka ja võimsa marjaga, mis pealegi annab erinevatel küpsuse astmetel väga erinevaid maitseid, siis pole temast hea veini tegemine sugugi triviaalne. Ta võib olla liiga pealetükkiv, liiga metalne, võib mõne veinimeistri segus liialt domineerida teiste marjade üle jne. Kui haarata Portugaliski supermercado veiniosakonnast kaasa mistahes odavamapoolne valge Alentejo või Alentejano, ei pruugigi te alati saada päris head kraami. Sama mari võib aga teha oskusliku veinimeistri käe all ideaalset koostööd teiste piirkonnas levinud iidsete valgetega nagu Roupeiro, Rabigato, Viosinho või Arinto, moodsamatel aegadel ka Alvarinho ja mõne teisegi sordiga, mis veel hiljuti siin lausa seadusega keelatud olid.

Alentejano, muide, on Alentejos toodetud veinil nimeks siis, kui ta koostises on mõni mitte päris iidselt siia kuuluv marjasort – näiteks punaste veinide puhul ülal kõneldud Syrah, või ka Põhja-Portugalist Vinho Verdest pärit valge Alvarinho, mille riiklik veiniinstituut lisas Alentejo veinipiirkonna ametlikuks sordiks alles 4 – 5 aastat tagasi.

Igatahes on ka Alenetjo valge vein pea alati blend. Moodsamad ja rohkem välismaise turu poole kiikavad veinimajad on alles hiljuti asunud katsetama üksikute üheviinamarjaveinidega. Ülimalt kõrgete hinnetega ja uskumatu kvaliteediga kuivi veine tootev väike pereveinimaja Herdade Grande näiteks aga toodab ainult blende. Need on uskumatult kirkad, elegantsed ja meisterlikud valged ja punased veinid.

Samas kehtib ka Alentejos reegel, et häid veine leiab nii väikestest veinitaludest kui ka Portugali mõistes väga suurtelt tootjatelt – sama muidugi kehtib paljudel juhtudel (välja arvatud tõelised korüfeed) ka kehvema toodangu kohta. Alentejo ühe suurim tootja, ühistuline CARMIM suudab pakkuda isegi odavates hinnaklassides (milles väiksemad kvaliteettootjad nagu Herdade Grande või Rocim üldse ei üritagi konkureerida) veine, mis on tõsised meistritööd. Reguengos Selecção valge on sõna otseses mõttes kui päikesekiiri pritsiv, mesilastest sumisev ja liblikatest kirju kesksuvine lilleaas – üks MilVinhose lemmikuid selles hinnaklassis. Sama sarja punane vein on aga väga tugev ja võimas – selle on meie ostjad juba hästi üles leidnud.

Kergemad igapäevaveinid

Alentejo kohta levib Eestis legend, et sealt saab odavaid ja häid veine ka lausa kopikate eest. See teema vajab pisut selgitamist. Ülal oli juttu Alentejo tõsistest ja vägevatest veinidest ja need pole ka Portugali mõõdupuu järgi kõige odavamad. On tõsi, et Alentejo veinitootjad valmistavad ka suures koguses – lausa kümnetes miljonites pudelites – odavaid ja palju kergemaid, enamasti samuti väga häid n-ö igapäevaveine. Need on lihtsad, enamasti ka noored ja „hästi joovad“ veinid – punased, valged ja järjest sagedamini roosad. Aga tuleb silmas pidada, et see on hoopis teine veinistiil.

Need on lihtsad, enamasti ka nooremad veinid – punased, valged ja vahel roosad.

Parimaid neist toodetaksegi üksnes siseturgu silmas pidades, sest portugallased on praktilise meelega, ka mitte liiga rikkad, ning haaravad teada-tuntud häid ja odavaid veine toidupoest lausa lennult igapäevaseks söögikordade juurde joomiseks. Tuleb aga tunnistada, et mitte päris kõik odava otsa veinid pole Alentejos nii head, et neid neli tuhat kilomeetrit Eestisse sõidutada tasuks.

Oleme varunud MilVinhose e-poodi hea valiku ka lihtsate ja igati nauditavate Alentejo igapäevaveinide paremikust, mida kohalik rahvas ise hindab. Parimad näided niisugustest kohaliku rahva lemmikutest on Alentejo suurima veinitehase Adega de Redondo lausa hullult armastatud Real Lavradori ja Porta da Ravessa veinideseeriad.

Tuleb ka tunnistada, et nende hea hinnaga ja tõesti ka heade – sealhulgas ka Eesti kliimasse sobivate – veinide ülesleidmine Alentejo lõpututest veinimajadest ei olnud nii lihtne, kui oleks arvanud. Möödunud suvel tegime Alentejosse nädala pikkuse ostuekspeditsiooni (ja sealhulgas kaugeltki mitte esimese), maitsesime läbi mitmekümne tootja alumise hinnaklassi baasveinid, ja ütleme ausalt – nii palju väljapraakimist pole me teinud veel mitte üheski teises Portugali veinipiirkonnas.

Seega tuleb kuulduste järgi Alentejo heade ja odavate veinide leidmiseks teha tõsist tööd. Loodame siiski, et see, mis MilVinhosel lõpuks sõelale jäi, valmistab eeloleval kevadel ja suvel Eesti veinisõpradele ohtralt rõõmu!

Valik suuri punaseid

Päikeselised valged

Lihtsad ja head

3 replies on “Võimsad punased ja maitsekad valged – see on Alentejo

  • Eve

    Proovisime maipühadel Reguengos Selectioni punast ja valget, mõlemad olid väga head veinid. Varem oleme ostnud Herdade Grande punast classicot, mis muidugi on lausa eriliselt hea. Järgmiseks vist võtame tõesti Porta Ravessa odava kolmiku, oleme seda vist ise ka aastaid tagasi Portugalis maitsnud, aga ega meeles ei ole, seal oli valik nii suur.

    Vasta
  • Veljo

    Üle 5 aasta Portugalis elanuna võin öelda, et Alentejo piirkonnad veinid on ainsad 100% kindla peale mineku veinid. Mitte kunagi ei ole alt läinud. Minu arust pole olemas halba veini, pigem oleneb sellest milleks veini tarbida. Halb vein on pigem see, mis on reaalselt korgi all pudelis halvaks läinud, siia alla saab liigitada ka enamus tetrapaki veine. Alentejo odavama otsa veinid on ideaalsed lauaveinid, mida kohalik portugallane tarbibki pigem oma toidukorra kõrvale. Portugallane üldjuhul niisama veiniõhtut ei pea, ikka toidu kõrvale suures sõprade seltskonnas. Kunagi üks tuttav portugallane, kes just Alentejos veini toodab, ütles, et kui sa ei saa aru miks üks pudel peab näiteks 30 eurot maksma, siis nii ongi ja sul polegi mõtet seda tarbida, vaid tarbigi pigem seda 3-4 eurost. Lisaks mainis ta, et pea 70% Portugali veinitoodangust portugallane ise ei teagi, enamus läheb USA-sse, Sveitsi, Austraaliasse, Hiinasse. EL-is on veinitootmine nõnda ära jagatud, et jäme ots on hispaanlastel, itaallastel ja prantslastel, ning portugallane ei saagi peaaegu toota, palju viinamarju tuleb lisaks ära hävitada, mis küll makstakse kinni EL-i poolt (sic!)
    Tegelt võiks neid Alentejo, eelkõige lauaveine, siia Eestisse rohkem tuua. Porta da Ravessa, Real Lavrador ja Reguengos on väga hea valik. Lisaks võiks olla Loios, Borba, Chamine. Absoluutsed lemmikud on Monsaraz, Defesa ja Santa Vitoria Versatil veinid.

    Vasta
    • Tiina Kangro

      Aitäh kommentaari eest, osade asjadega väga nõus, mõnede väidetega siiski mitte. Portugallased on muide Euroopa suurimad veinitarbijad (42 L veini iga inimese kohta aastas) ja Euroopa 4.-5. suurim veinitootja ega jäägi palju alla Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaast, kui arvestada nii toodetud liitreid kui riigi rahvaarvu. Tõsi, Portugal ekspordib ligi pool oma iga-aastasest toodangust, samuti nagu ka Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia ekspordivad vähem, esimene alla pisut alla ja teine pisut üle kolmandiku. Meie teame Portugalis veinitootjaid, kes eriti üldse ekspordiga vaeva ei näe, kuna kõik ostetakse kohapeal ära. Teised tahavad areneda ja laieneda ja peavad müüki väljapoole oma maad väga tähtsaks.
      Teiseks lisaksin, et Alentejo veinid on väga head, aga Portugali veinid ongi väga head, ka mujal piirkondades. Ise oleme leidnud kehvasid veine tegelikult vaid turismindusele keskenduvast Algarvest.
      Kolmandaks see, et viinamarjade massiivset hävitamist küll kusagil ei toimu, vastupidi – igal aastal jagatakse uusi viinamarjakasvatuse limiite ja näiteks olemasolevaid iidseid viinapuid on maaomanikel lausa seadusega keelatud hooldamata-hoolitsemata jätta või välja surra lasta. Tõsi on küll see, et EL-i toetustega veinitootjad arendavad oma taristuid ja tehnoloogiaid ja toetuseid saadakse ka maailmaturule minekuks. Võib-olla tõesti satub hätta mõni väike marjakasvataja, kes ise veini ei tooda ja tegutseb osanikuna mõnes veinitootmise kooperatiividele – kvaliteedi tõustes aga kooperatiivid nõuavad kõrget taset ega saa kehva kraami vastu võtta. Enamasti siiski on marjakasvatajad lepingutega kaitstud ja kooperatiiv peab neilt ka kahvad marjad vastu võtma, millest siis toodetakse v-olla seda tetrapakiveini ja äädikat. Oleme kuulnud kooperatiivide veinimeistreid kurtmas, et kokkuostust ei saa alati häid marju ega head veini, kui marjad tulevad sajalt erinevalt talumehelt. See on aga kvaliteedi küsimus. Me ju ka tahame, et veinid oleksid head. Tuleb tunnistada, et sellist hoolsust veinitootmisel, nagu Portugalis, ei ole me kohanud naabermaades, kus oleme samuti palju käinud veinitootjatega tutvumas.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga