Kirjeldus
Paljudele on see lihtne ja meeldivalt karge valge vein tuttav juba varasematest aastatest, mil ta oli mahe ja pehme, kuid viimasel paaril aastal on veinimeister Jaime Quendera otsustanud selle armastatud seltskonnaveiniga pisut eksperimenteerida ja lisanud talle pisut uut särtsu. Kui sama veini mõne aasta tagused vintage’is olid valmistatud vaid piirkonna armastatumast valgest viinamarjast, küpsete tsitruste maitselisest Fernão Piresest, siis nüüd temas poole jagu Alentejo iidset marja Antão Vaz’i, mis lisab veinile lõunamaist iseloomu ja uusi maitseid. Võiks öelda, et temasse on tekkinud võib-olla natuke sauvignonblancilikkust, või teiste sõnadega – rohelust. Ta on üsna erksalt happene, aga see happesus on läbi põimunud troopiliselt magusa, väga delikaatse maitserikkusega. Nagu ikka siin lõunamaise päikese all ja nagu ikka Jaime Quendera veinikeldrites.
See on tegelikult lausa uskumatult suurepärane vein. Pimetestil ei oskaks enamik maitsjaid uneski näha, et tegu on nii odava veiniga.
Selle toreda veini valmistamiseks kasutatud viinamarjad on küpsenud Lissabonist lõunapoole jääva Setúbali poolsaare liivastel ja päikeselistel aladel, kuhu siiski jõuab ka Vahenereline ookeaniniiskus. Päike küpsetab kasvavaid marju siin enam kui kümme tundi päevas. See vein on karge ja meeldiv juua, kuid ei nõua endale kogu tähelepanu, vaid lubab end nautida seltskonnaveinina ja samuti toidu kõrvale. Sobib joomiseks kohe noorelt, aga ka veiniriiulil võib teda hoida julgelt kolm-neli aastat.
See valge vein sobib linnuliha, salatite ja kergete suupistetega, samuti juttude juurde ja seltskonnaveiniks. Serveerida 10 – 12 kraadi juures. Päris otse külmikust klaasi kallates pole ta maitsed veel avanenud.