Kirjeldus
Vijariego on valge mari, mis jõudis Lõuna-Hispaaniast Andaluusiast Kanaari saartele 16. sajandil ning on sellest ajast muutunudki põhiliselt siinse saarestiku marjaks. Kanaaridel on Vijariego sajanditega muutunud vulkaaniliseks marjaks, imenud endasse siinsete vulkaanilise tekkega muldade maitseid ja karastunud ookeanituultes. Ta on siiski pigem haruldane, kui levinud mari. Lanzarote saarelgi näiteks tehakse temast vaid kahte-kolme veini kahe pisikese tootja poolt.
El Grifo veinimaja Vijariego on valmistatud nii, et see põnev mari saaks avada end maksimaalselt. Vein on käärinud kolmes kasutatud tammevaadis ja on jäetud siis koos veinisettega (sobre lias) samadesse vaatidesse terveks aastaks laagerdama. Veini on aeg-ajalt segatud, et sete saaks tulemusse võimalikult palju maitseid anda. Tulemus on sügav, põnev ja keeruline. Ei, teda ei ole rakse juua, aga kui maitsjal jätkub huvi, saab teda lõputult nautida ja uurida.
Klaasis on ta sädelevkollane, justkui kullasajune. Ta on klaar ja kirgas. Lõhnad haaravad oma kargelt heinaste nootidega, millesse ilmub lõunamaisel teeveerel kasvava fenkoli teravamate nüanssidega. Siis lisanduvad valged troopilised puuviljad, ahjusoe sai ja lõpuks õrnad vürtsid. Kõik see jätkub ka maitsemeeltel, kus mängivad kokku erk värskus ja kreemine pehmus. Järelmaitse on pikk ja nautlev, mineraalne ja kergelt soolakas. Tulemus on siiski lõunamaiselt päikeseline.
See põnev valge meistriteos sobib kalaroogade ja mereandide juurde, toitu valmistades võib-olla isegi pole vaja vürtsidega liialdada, sest see vein pakub ise nii palju. Serveerida 8 – 10 kraadi juures.
Lanzarote on kõige idapoolsem Kanaari saarestiku saar, Hiiumaast pisut väiksem, aga kaetud üleni mustade laava- ja vulkaanilise tuha väljadega. 1730. – 1736. aastani toimus siin ridamisi vulkaanipurskeid, seni üsna tasasele saarele tekkis ridamisi uusi vulkaane, millest purskunud laava ja tuhk katsid saare täielikult kuni ookeanini välja. Tänapäeval teatakse Lanzarotet eeskätt kui aastaringselt sooja suvituspiirkonda – valgete majade ja mustast liivast randadega. Tegemist on troopikaga, aga taimkatet on sellel saarel siiani ääretult vähe. Mõned palmide read siin ja seal, saare kirdeosa laavaväljadel ka väheke troopilisi põõsastaimi ja samblikke. Ja siis muidugi – oh üllatust! – tuhaväljadele kaevatud suurtesse aukudesse istutatud viinapuukasvatused. Viinapuud, muide, annavad siin heal juhul isegi kaks saaki aastas, põhisaagi juulis-augustis, ja mõnede marjasortide puhul väiksema lisasaagi veebruaris. Muidugi on siinsed saagid väga väiksed ja toodetavad veinikogused samuti – Lanzarote veine saarelt välja eriti ei satugi.
