Kirjeldus
Malvasia Volcánica on Kanaari saartele, eriti musta laava ja vulkaanilise tuhaga kaetud Lanzarotele, ainuomane valge viinamarjasort. See on tekkinud kahe sordi Marmajuelo ja Malvasía Aromática loodusliku ristumise teel ning omandanud siinsetel laavamuldadel erilised lõhna- ja maitseomadused. Sellest marjast valmistatud veinides on rohkelt troopiliste puuviljade (mango, passion jt), päikeseküpsete tsitruste ja valgete lillede noote, juurde aga rohkelt soolakat, kohati isegi väävlist vulkaanilist mineraalsust. Lanzarote saarel toodetavatest vähestest veinidest enamik valgeid ongi just Malvasia Volcanica marjadest.
See Malvasia Volcanica on aga El Grifo veinimaja sarjast “Experiencia de Vendima” ehk saagikoristuse ekperiment – igal aastal katsetab veinimeister väikese osa marjadega millegi uue ja huvitavaga. Seda valget veini on valminud vaid üks väike metallvaaditäis ja veinimeistri soov oli valmistada ühe väikese viinapuuvälja Malvasia Volcanicat ilma igasuguse vahelesegamiseta. Esimese kerge pressi mahl läbis iseenesliku käärimise looduslike pärmidega. Seejärel laagerdas vein mõned kuud metallvaadis ning villiti siis pudelitesse. Ta on täiesti klaar, ergas ja kirgas. Äsja puhkenud apelsiniõied, valged lilled, jasmiin. Hetke pärast lisanduvad aroomidesse ja maitsetesse küpsed aprikoosid ja mõrkjas greip. Ta on justkui pinges ja helisev – kirkalt värske ja oivalises tasakaalus. Järelmaitse on pikk ja sisukas, lisanduvad soolakad ja vulkaanilised noodid, rohkelt mineraalsust, aga mitte küpset, vaid noort ja ookeanituulist. Ta on ilus ja elegantne, moodne ja pisut ootamatu. Ja ta võib seista pudelis veel pikalt, kuna Lanzarote troopikapäike ja must vulkaaniline pinnakate pakuvad marjadele täiesti steriilset keskkonda.
See kirgas ja sügavate alatoonidega valge vein sobib kala ja linnuliha juurde, suupistete ja salatite kõrvale, aga ka pisut vürtsikamate roogade saatjaks. Teda võin nautida ka ilma toiduta – eriti, kui olete käinud Lanzarotel ja teil on meenutada ilusaid mälestusi. Serveerida 7 – 8 kraadi juures.
Lanzarote on kõige idapoolsem Kanaari saarestiku saar, Hiiumaast pisut väiksem, aga kaetud üleni mustade laava- ja vulkaanilise tuha väljadega. 1730. – 1736. aastani toimus siin ridamisi vulkaanipurskeid, seni üsna tasasele saarele tekkis ridamisi uusi vulkaane, millest purskunud laava ja tuhk katsid saare täielikult kuni ookeanini välja. Tänapäeval teatakse Lanzarotet eeskätt kui aastaringselt sooja suvituspiirkonda – valgete majade ja mustast liivast randadega. Tegemist on troopikaga, aga taimkatet on sellel saarel siiani ääretult vähe. Mõned palmide read siin ja seal, saare kirdeosa laavaväljadel ka väheke troopilisi põõsastaimi ja samblikke. Ja siis muidugi – oh üllatust! – tuhaväljadele kaevatud suurtesse aukudesse istutatud viinapuukasvatused. Viinapuud, muide, annavad siin heal juhul isegi kaks saaki aastas, põhisaagi juulis-augustis, ja mõnede marjasortide puhul väiksema lisasaagi veebruaris. Muidugi on siinsed saagid väga väiksed ja toodetavad veinikogused samuti – Lanzarote veine saarelt välja eriti ei satugi.
