Kirjeldus
Aligoté on kolmas tuntud nimi Burgundias Chardonnay’ ja Pinot Noir’ kõrval. Muidugi on viimased kaks vallutanud kogu Burgundia kuulsusrikka veininduse tähelepanu ja Aligoté vahel ei paista selles kuulsuse virvarris isegi välja. Kurioossel kombel on selles “süüdi” see Pinot’de perekonda kuuluv valge viinamari ise – kuna teda on kerge kasvatada, ta ei ole väga vastuvõtlik haigustele, ei karda külma ja ka saaki annab üsna hästi. Nii kujunevadki vahel arvamused, et kui kõik on lihtne, siis küllap pole ta nii väärtuslik. Chardonnay ja Pinot Noir vajavad viinamägedel hoopis rohkem hoolt ja marjakasvatajate pingutusi. Tegelikult on aga ka Aligoté’l kindel koht Burgundia viinamägedel ja temast valmistatud kergemad valged veinid on omapärased ja väga nauditavad.
See üdini Prantsuse mari kasvab ka siin-seal Ida-Euroopas, just seetõttu, et ta pole nii soojanõudlik. Näiteks Bulgaarias ja Rumeenias tehakse Aligoté’st veini ja võib-olla mõnedki mäletavad seda viinamarja omaaegsetest Moldaavia ja Ukraina veinidest. Õige väheke kasvatatakse teda ka Californias (seal eriti blendide jaoks) ja Euroopa maadest veel Šveitsis, Prantsusmaal Burgundiale lisaks vähesel määral ja lõunapool Rhöni orus, aga suurtest veinimaadest ei leia teda üldse.
Aligoté’st kuivad valged veinid on kerged, aga aromaatsed ja tänu ilusale happesusele erksad ja värsked. Ka see helevalge Aligoté on tulvil mõnusalt küpseid troopilisi vilju, magusküpset sidrunit ja mangot, aga ka lõhnavaid suvelilli.
Ja veel üks tore nüanss selle veiniga! Just Aligoté’st valmistatud valgest veinist tehakse ju kuulsat Prantsuse kokteili kir’i, milles lisatakse Aligoté’le maitse järgi mustsõstralikööri – mõnedel andmetel nii umbes kümnendiku jagu, aga soovi korral ka rohkem, saab magusam. Ka prantlased teevad oma mustsõstardest suurepärast likööri, mille nimi crème de cassis. Seda toredat Aligoté’d Eestisse tuues mõtlesimne aga, et mustsõstar on ju meil Eestiski igas aias olemas ja ka mustsõstralikööre on saada küllaga, samuti on käepärane mustsõstardest ise likööri valmistada. Miks ka mitte siis teha ise kir’i. Peaasi, et hea Aligoté oleks olemas – aga Eestis peab seda lausa tikutulega otsima.
Kokteil, muide, on oma nime saanud preestri ja II ilmasõja järgse Dijoni linnapea Félix Kir’i järgi, kes tavatses oma linna külalistele just seda jooki pakkuda. Jook muutus nii populaarseks, et algse nimetuse blanc-cassis asemel hakatigi teda nimetama lihtalt kir’iks.
Aga see värske ja klaar valge vein sobib ka lihtsalt niisama nautimiseks või ka kerge heledama liha, kala, mereandidele ja pehmete juustude juurde. Serveerida 10 – 12 kraadi juures.
