Kirjeldus
See roosa vein ei ole mõeldud basseini äärde, vaid tõesti kõige erilisemateks hetketeks, kui hind ihkab midagi enneolematit ja senimaitsmatut. See on prantslaste Pinot Noir, kuid Portugali kõige kuumemast veinipiirkonnast Alentejost. Jah tõsi, õhukese nahaga kerge Pinot Noir ei saa kasvada kuumas ja kuivas, metsiku lõunamaise päikese käes. Siin, Vicentino rannikul, Lõuna-Portugalis laiuva Alentejo lääneserval, Atlani ookeani rannapangal asub aga väike kimp viinamägesid, kus Pinot saab tunda ennast vägagi koduselt. Enamgi veel – ta saab kümmelda aastaringsetes jahedates ookeanituultes ja pehmetes uduvihmades, mis toovad kaasa ka pisut soolakat aimdust.
Ent suurepäraste veinide jaoks ei piisa vaid erilistest marjadest, vaid terviku jaoks on vaja ka lennukat veinimeistrit. Pool tosinat aastat tagasi kutsus norrakatest omanikele kuuluv Vicentino veinimaja enda juurde peaveinimeistriks MilVinhose hea koostööpartneri Bernardo Cabrali. Ja sest ajast on siin hakanud sündima imesid. Ka see roosa Pinot on üks neist. Ja meie soovitus, tegelikult, oleks seda veini kõigepealt maitsta – ja alles siis, kui olete temasse sisse elanud ja pisut mõistatanud ta maitseid, jätkata järgmise lõigu lugemisega.
**
Nüüd siis sellest, kuidas ta on tehtud. Ekstreemsel kaljupealsel küpsenud marjad on täpsel küpsemispäeval korjatud varajastel hommikutundidel, kui temperatuur võib olla nii 10 kraadi kandis. Jahedad marjad on viidud veinikeldrisse, kus nad on läbinud täiskobaratega vaid õrna pressimise (vajutamise). Selle rosé jaoks on kasutusse läinud vaid esimene mahl, mis on seejärel pandud käärima kahe ja kolme aasta vanustesse Prantsuse tammevaatidesse. Kogu käärimine ongi toimunud n-ö peaaegu neutraalses tammevaadis. Sealt edasi siis pärast väikest settimist otse pudelitesse, et läbida järellaagerdamine.
Siit siis kõik need täiesti ootamatud ja roosa veini jaosk lausa üllatavad maitsed. Temas on päikeseküpseid ja kirkaid tsitruseid ja tumekollast, lausa mesimelonit. Edasi tulevad õrnalt suitsused köögiviljaaroomid (tammevaadist). Suus tunnete ohtralt värskust ja rikkalikku mineraalsust. Pikalt püsivas järelmaitses on midagi, mida esimese hooga ei oskagi sõnastada, aga mis hiljem hakkab meenutama suusamatka järel joodud auravat kibuvitsateed.
See on vein gurmaanidele, mida tasuks eeskätt nautida ja lahti harutada ta endana. Kui toitude juurde, siis sobib see üdini eriline roosa vein kõige stiilsemate roogadega mereandidest valge või roosa kalani, samuti heledast lihast roogade, peente suupistete, pasteetide ja hõrkude juustude juurde. Serveerida 10 kraadi juures, väga kuumal suvepäeval pisut jahedamalt.
Tunnustused
Vivino veinikriitikud on sellele roosale veinile andnud väga kõrge hinde 4,2 punkti.
Ja märkigem ka, et see on taas üks neist veinidest, mida on maitsta saanud vaid väga vähesed. Paljudel ei tuleks mõttessegi, et roosa vein võiks olla selline.
