Kirjeldus
Õest-vennast veinimeistrite paar António ja Joana Maçanita on katsetajad ja otsivad hinged, kelle eesmärgiks on teha alati midagi teisiti ja seejuures ka riskida. See vein on taas üks neist, mis viib meid tagasi kaugesse ajalukku, tänaste veinitegijate esivanemate aega. Joanale kuuluva Douro ülemjooksul, üsna kõrgetel mäenõlvadel asuva väikse veinitalu kaks väikest viinamäge osutusid eriliselt põnevaks – seal kasvab kokku ja koos enam kui 65 viinamarjasorti, millest enamik on punased, aga võib-olla iga kümnes on valge.
Just sedamoodi lähenesid viinamarjadele ja ka veiniteole endisaegsed talupidajad – 19. sajandi lõpust on Portugali ajalooarhiivides lausa dokumenteeritud ürikuid, milles soovitatakse veinitegijatel igal juhul lisada punase veini marjade hulka veidike valgeid marju, see pidi andma veinile erilise kerguse ja elegantsi.
Letra F annabki võimaluse järele proovida, kuidas “segasortide viinamägi” maitseb. Maçanitad on teinud selle veini maksimaalselt arhailisel moel – kergelt purustatud punased ja valged marjad on jahedas veinikeldris jäetud omapäi seisma, järgnenud on spontaanne käärimine ja selle lõpus ei ole veini filtreeritud, vaid kogu segu on jäetud veel kuuks ajaks laagerdama. Seejärel on kirgas vein nahkade ja sette pealt eraldatud ja väikestesse, 800 – 1000-liitrisesse roostevabadesse vaatidesse – sinna on ta jäänud järelküpsema veel 12 kuuks. Alles seejärel on vein villitud pudelitesse – neid sai umbes 6000 – ja need on läinud veel kolmeks kuuks veinikeldrisse rahunema. Siin ta nüüd on, valmis kas joomiseks või ka pudelis veel aastaid edasi küpsema – olge head ja maitske!
Oluline on juurde lisada, et üks selle veini viinamägi asub Douro nõlvadel umbes 500 meetri kõrgusel ookeanipinnast ja teine veelgi kõrgemal, üle 700 meetri kõrgusel. Seega on tegemist field blendiga ja samas ka mäestikuveiniga. Markeering “Letra F” tähendab aga Douros varasematel aegadel portveinide tootmisele keskendunud süsteemis “kõige viletsamat” viinamäge – parimad portveinimarjad ju teatavasti ei tulnud kõrgetelt ja jahedamatelt nõlvadelt, vaid madalamalt, kus päike praadis marjad maksimaalselt magusaks. Maitske siis nüüd seda kõige viletsama viinamäe marjadest veini – see on lausa imeline!
Otsige sellest joogist punaseid marju, valgeid mägililli ja põnevat mineraalsust. Muidugi leiate sealt ka paraja annuse nurgelist arhailisust, aga teisalt – nooblit elegantsi!
See punane vein sobib tugevamate-tumedamate kaladega nagu tuunikala, mõõkkala ja miks mitte ka roosa lõhe ja forell. Samuti sobib ta juustude juurde ja vähemmagusate magustoitude kõrvale. Serveerida tavapärasel punase veini temperatuuril, soojema suveilmaga aga pisut jahedamalt 14 – 15 kraadi juures.
Tunnustused
Vivino.com kriitikud on andnud sellele omapärasele veinile hindeks kõrge 4,0 punkti. Siiski on teda maitsnud vaid väga vähesed – teda lihtsalt on maailmas väga vähe.
