Kirjeldus
See punane vein on nagu vulkaaniline plahvatus – temas on väävlit ja suitsu, ülevoolavat mineraalsust, joodiseid vetikaid ja kargeid soolaseid ookeanituuli. Ja samas on ta helepunane ja kerge, küpsete vaarikate ja metsmaasikate maitseline, punasesõstrane ja üllatavalt vähese, vaid 11-protsendilise alkoholiga. See on vein, mis on vormilt ja veel esimese sõõmu maitsmiselgi nagu kerge Prantsuse Pinot Noir, aga hetk hiljem vallutab ta teid sisemise hõõgumise ja tuliste maapõue- ning soolakate ookeanitormide maitsetega. Nagu tavatseb veinimeister António Maçanita ise ta kohta öelda: See on meie veinimaja versioon vulkaanipurskest ehk Pico saare tekkimisest.
Ja nagu António Maçanita ikka, siis ta ei ole seda veini teinud tavapäraselt, vaid taas omapärase krutskiga. Nimelt on selles veinis kokku saanud Pico saare viinamarjasaagi kolme aasta – 2018, 2019 ja 2021 – parimad punased marjad. Asi on ju selles, et pisikesel ja laavaga kaetud Picol on viinapuuaedu jätkuvalt vähe ning erakordselt keeruliste kasvutingimuste tõttu pole iga-aastased marjasaagid garanteeritud. Üle iga mõne aasta põletab marjad ära soolatorm, või siis lihtsalt ei jätku marjade küpsemiseks head ilma. Nii ongi pandud mõnel aastal valminud vähene vein ootama järgmiste aastate saagist tehtut, mida talle lisada. Veinivalmistamise tehnoloogias nimetatakse seda solera-meetodiks, kui varasemalt, juba aasta või ka mitu laagerdanud veinile lisatakse uut ja värsket, et nad siis tutvuskid, seguneksid ja üheskoos edasi valmiksid. Nii on osa sellestki veinist laagerdanud (neutraalsetes) tammevaatides ja väikestes metallvaatides kolm aastat. osa kaks ja osa vähem. Pudelitesse on ta villitud pärast pikka seismist 2023. aasta suvel, kus tal on lastud uues keskkonnas veel edasi laagerdada. Nüüd on ta valmis, aga tal võib lasta ka rahumeeli edasi küpseda, veel aastat viis-kuus või kauemgi.
See vulkaanilistest maitsetest pakatav vürtsikas-väävline helepunane vein sobib liharoogade, ka rasvase-rammusa ahjuprae juurde. Samuti on ta hea kaaslane tugevamale-rammusale kalapraele, lõhe-forelli, tuunikala või ka tursa juurde. Assooridel pakub tootja ise seda veini klassikalise kalapaja või ka cataplano ehk mereannihautise kõrvale. Muidugi on ta nii tugevalt omapärane jook, et miks mitte nautida teda ka lihtsalt niisama, Assoori saarte üdini vulkaanilise terroir‘ tunnetamiseks, või neile, kes seal käinud, siis kogetud elamuste meenutamiseks. Serveerida 16 – 17 kraadi juures.
Assooride, sealsete viinamarjade ja veiniteo ning ajaloo keerdkäikude kohta loe lisa blogiartiklist.
Tunnustused
Vivino.com hinnang sellele veinile on kõrge 3,9 punkti. Tuleb ka arvestada, et vaid väga vähesed inimesed maailmas on seda haruldast veini kusagil kohanud ja maitsta saanud.
