Assoori saarte vulkaanilised veinid

Autorid: Tiina Kangro, Madis Metsis

Portugalile kuuluv üheksast väiksest vulkaanilisest ookeanisaarest koosnev Assooride saarestik asub kesk Atlandit, kahe lennutunni kaugusel Lissabonist ja kolme tunni kaugusel Ameerikast. See on võib-olla üks kogu maailma erilisemaid kohti viinamarjade kasvatamiseks ja neist veinide tegemiseks.

Paraku on siinne veinitootmine nii väiksemahuline – tingimused viinamarjade ja samuti marjakasvatajate jaoks on üliekstreemsed – et neid veine ei leia eriti isegi Portugalis. Seda enam on tõeline uudis, et nüüd on nad olemas teises Euroopa servas, väikeses Eestis. 

Viinamarjad kasvavad Assooridel sõna otseses mõttes laavapinnasel, mustal basaltkivimil. Mullaks on viinapuudel vaid tumehall kiviklibu. Et puud üldse vastu peaksid siinsete soolaste ookeanituulte ja pidevate „soolavihmade“ käes, mida rannale uhtuvad ja sageli tormised lained tekitavad, tuleb nende ümber laduda kividest aedikud. Ilma nendeta põletaks sool taimed pikema jututa ära.

Siinsed marjakasvatajad ütlevad, et teine põhjus on ookeanisaari katvatel pea lõpututel kivimüüridest labürintidel veel – nimelt tuleb ju sellesk, et taimi üldse istutada saaks, suuremad kivid eest ära korjata ja jõuda allpool oleva pisutki peenemaks raspeldatud klibuni. Alles siis on üldse mõeldav sinna midagi kasvama sättida. Ja kuhu siis need sajad tuhanded või miljonid kivid ikka panna, kui mitte müürideks laduda!

Ookeanisaari katavad pea lõputud inimkätega laotud kivimüüridest labürindid.

Nii saab kaks vajalikku tööd korraga tehtud – erakordselt töömahukas missioon muidugi! Ent nii on asi käinud siin aegade algusest. Ühes aedikus kasvab sageli vaid üks viinapuu, vahel neli või isegi erandjuhul kuus.

Esimesed viinamarjataimed saabusid Assooridele tõenäoliselt portugallastest keskaegsete maadeavastajatega 15. sajandil ehk kohe, kui saared olid „leitud“. Samal ajajärgul siia reisinud ja pidama jäänud rändmungad rajasidki paari sajandiga uhked istandused – ikka samasuguse vaevarikka müüride ladumise ja labürintides viinapuude hooldamisega. Veinitootmine lõi saarte aastaringselt soojas ja rohke niiskusega kliimas kiirelt õide. Ajalooürikutest on teada, et 18. sajandil varustasid Assoorid oma imelise (ja tollal muidugi magusa) veiniga nii Brasiilia, Põhja-Ameerika, Inglise kui Hollandi ülikuid ja idas isegi Vene tsaari õukonda.

Assooridel kees vilgas ja kohati väga jõukas elu, kuna see oli laevadele mugav peatuspaik Euroopa ja Ameerika vahel. Siis aga sattus kellegi rännakult siia ohtlik viinapuude jahukaste (1854), kohe seejärel aga saabus veel hullem – kogu Euroopas viinamarjandust laastanud Ameerika viinapuutäi füllokseer (1857). Assooride viinamarjakasvatus ja veinitootmine said surmahoobi ja kogu rajatu praktiliselt hävines – seda rohkem kui sajaks aastaks. Viinamarjade kadumine tähendas ka saarte tühjaks jooksmist inimestest – lahkuti põhiliselt Ameerikasse. Kunagist hiilgust jäid mälestama vaid maad katvad kivilabürindid, kuid ka need mattusid ajapikku lopsaka saarelooduse alla. Siin-seal talumajapidamistes muidugi hoiti viinapuid alles ja eks kasvatati ka marju vähemalt oma tarbeks. Tänu sellele peamised iidsed sordid siiski säilisid.

Viinamarjasaarte renessanss

Ent kunagi unustuse hõlma vajunud vana muutub ühel päeval põnevaks ja uueks. Möödunud sajandi lõpukümnenditest kogub hoogu Assooride viinamarjanduse renessanss. Siinne terroir ja pikkade sajanditega välja kujunenud ainulaadsed marjasordid on liiga haruldane varandus, et lasta sel lõplikult hääbuda. Tänaseks on alanud vanade viinapuuaedade taastamine (ehk puhastamine saaredžunglist – vt alumine pilt) ja uute rajamine üheksast saarest neljal, lisaks peasaarele Picole ka Terceiral ja São Miguelil ning isegi imetillukesel Graciosal.

Aastal 2004 arvati  Assooride suurimal saarel Picol asuvad iidsed viinamarjaväljad koos siinse tohututest kiviaedadest labürindistikuga UNESCO maailmapärandi nimistusse. Viinapuude kaitseks ehitatud kivimüürid Assooridel on (Egiptuse püramiidide järel) ühed suuremad inimkätega rajatud struktuurid ja neid on näha isegi kosmosest, neid on lihtne leida ka näiteks Pico saare Google Earth kaarti uurides.  

Et Assooridel viinamarjakasvatust uuesti üles ehitada läheb vaja “hulle” inimesi. Noored mehed ja naised, kes meeter meetri haaval juurivad aedikutest välja „saja aastast džunglit“, rajavad uusi viinapuuaedu ja käivitavad moodsat veinitootmist, on enamasti kunagiste assoorlaste järeltulijad. Nii ka andekas ja jõuline noorema põlvkonna veinimeister António Maçanita (ülal koos äripartneriga), kelle kõik lapsepõlvesuved möödusid vanavanemate juures Picol. Lisaks edukatele veinitootmisprojektidele mandri-Portugalis Douros ja Alentejos asutas António Maçanita kuus aastat tagasi koos paari mõttekaaslasega Azores Wine Company, et teha Assooride ainulaadsed ja imelised veinid maailmale nähtavamaks.

Nad võtsid eesmärgiks taastada 100 hektarit viinapuuaedu ja jõuda veinitootmisega seitsme-kaheksa aastaga vähemalt 150 000 pudelini aastas (see on mandri-Portugali mõistes ühe väikse veinitalu aastatoodang). All pildil on näha firma uue tootmishoone kerkimine nendesamade ülal kirjeldatud kiviaedade vahele.

„See on hullumeelne töö, vaid „segased“ inimesed – heas mõttes segased – võivad midagi sellist ette võtta. Aga igasuguse kahtluseta, see kõik on väärt tegemist,“ ütleb Maçanita. Portugali juhtiv veiniajakiri Revista de Vinhos tunnustas teda tunamullu Portugali „aasta önoloogi“ tiitliga, seda just eeskätt Assooride-projekti eest. Ühe ta üsna esimese eksperimentaalse Assooridel sündinud valge veini, mis samal aastal esmakordselt pudelitesse villiti, valis sama ajakiri aga Portugali aasta kümne parima veini hulka.

Ookeanimaitselised veinid

Mis siis teeb Assooride veinid nii eriliseks? Esiteks on siin täiesti omad, siinsetes klimaatilistes oludes sajandeid tagasi väljakujunenud ajaloolised viinamarjasordid, mida ei leidu kusagil mujal, isegi mitte mandri-Portugalis. Nimetagem erakordselt klaari Assooride Arintot (Arinto dos Açores), mis huvitaval kombel ei ole isegi kaugelt sugulane mandri-Portugalis üsna laialt levinud Arintoga. Samuti Assooride Verdelho, mis – nagu ilmsike on tulnud – ongi esimene ja originaalne Verdelho, mis tekkis Madeiral ja Assooridel ja millel pole DNA-analüüside põhjal seotust mandri-Portugali samanimelise marja ega ka Hispaania Verdejoga. Ta on Arintost troopilisem, kuid siiski Assooride marjadele iseloomulikult erakordselt erk ja särtsakas.

Täiesti ainulaadne valge sort Assooridel on aga Terrantez do Pico – täna veel on see ka siin saartel üdini haruldane mari, mida jätkub vaid üliväikeste veinikoguste tootmiseks. Veiniproffid ei jõua aga seda marja ja temast tehtud veini küllalt imetleda ta uskumatute lilleliste ja soolakate maitsenüansside eest. Ka António Maçanita tavatseb rõhutada, et Terrantez – ja Assooride iidsed marjad üldse – ei nõuagi veinimeistrilt palju mängimist, vaid üksnes seda, et õigel hetkel nopitud marjadel lastaks veiniks saada.

Tundubki nii, et Assoorid on just valgete veinide paradiis

Hetkel tundubki nii, et Assoorid on just valgete veinide paradiis. Siiski ei saa unustada iidset punast Saborinhot ja veel mõnda omapärast marjasorti, aga mõnes teises artiklis neist pikemalt.

Teiseks on Assooride veinid alati pisut soolased – siinses kliimas lihtsalt ongi kõik soolane, sest sool on kõikjal. Ja põnev on teada, et viinamarjad kasvavad saartel, eriti Portugali kõrgeima vulkaanilise mäetipuga Picol (2354 m), peaaegu veepiiril, isegi lähemal, kui 50 meetrit ookeanist. Ehk nagu poeetiliselt öeldakse – seal, kus laulavad krabid. Miks siis mitte mäenõlvadel? Põhjus on lihtne – üksnes veepiiril jagub marjade jaoks siin piisavalt päikest. Nagu teada, siis niiskes keskkonnas armastab suur pilv jääda mäe otsa kinni. Nii ongi suurim viinamarjasaar Pico enamasti udupilvine, selle varjus kasvab võimsalt rohi kariloomade jaoks (Assoorid on Portgali meierei ja lihaait), kasvavad ka mitmed teised põllukultuurid, aga viinamarjad – eriti hea veini jaoks – janunevad päikesepaiste järele.

Kolmandaks oni Assoori veinides palju omapäraseid maitseid, mida viinapuud ammutavad vulkaanilisest pinnasest. Neist põnevatest veinidest leiate mereadru maitset, arstikapist tuttavat joodi, lisaks tugevat ja nauditavat mineraalsust, “märga kivi” ja intensiivset kuivust.

Aga kõige õigem – proovige ise järele, sest ükski kirjeldus ei asenda elamust, mida need erakordsed joogid maitsjale pakuvad. Arvestades kõike ülal kirjutatut, siis olge valmis muidugi selleks, et nad ei ole odavad. Ei saagi olla, kui neisse mahub nii palju tööd. Isegi, kui kunagi aastate pärast on saared taas täidetud ülesharitud viinapuuaedadega ja marju jätkub suurema hulga veinide valmistamiseks, jääb taimede hooldamine siinsel maastikul alati kallimaks, lisaks ülemereveo kulu ja muu sarnane. Kõige kallimaid Assooride veine me hetkel Eestisse ei toonudki, aga võib-olla tulevikus! Igatahes on MilVinhosel sügisepoole plaanis korraldada ka hulk ookeaniveinide degustatsioone – jälgige reklaami.

Valik veine Assooridelt