Vihmane Vinho Verde ja tema kuninganna Alvarinho

Rahvasuu räägib Portugali imelisest rohelisest veinist, aga tegelikult on roheline hoopis Vinho Verde veinipiirkond, mis asub Portugali põhjaosas, ajaloolise Minho provintsi aladel, laiudes kuulsast Douro jõest ülespoole kuni Hispaania (Galiitsia) piirini välja.

Saagikoristus endisaegsel moel. Kuna hea kasvuga viinapuud ronisid taevalaotusse, tuli neile redeliga järele ronida. Viticultura.pt

Siin sajab vihma kaks korda rohkem, kui Eestis ja loodus on aastaringselt roheline ning lopsakas. Ookeani lähedus annab veel lisaniiskust juurde ja isegi südasuvel, kui ülejäänud Portugal kipub põuaselt kõrbema, kasvab siin kõik mühinal, kaasa arvatud viinamarjad.

Ammustel aegadel lasid talunikud siin viinapuuväätidel ronida kõrgele üles – puude ja telefonipostide otsa või spetsiaalsete võrestike najale – et maapind jääks vabaks aiaviljade kasvatamiseks. Sügisel tuli siis redelitega viinamarjade järele ronida. Nüüd muidugi on kõik teisiti ja ka Vinho Verdes kasvavad veinitegemiseks mõeldud marjad viinamägedel kenasti nööri küljes reas. Aga viinapuud on siiski kõrgemad ja lehed lopsakamad, kui lõunapoolsetes istandustes.

Portugalis on igal veinipiirkonnal kindlad viinamarjad, mida võib kasvatada, kui tootja soovib oma veinidele geograafilise päritolu tähist DOC-d.

Kuigi Vinho Verdes tehakse ka suurepäraseid tumedaid ja tanniinikaid punaseid veine, on piirkond kuulus eeskätt oma kergete ja maailmas unikaalsete valgete veinide poolest. Nagu öeldud, pole olemas Vinho Verde nimelist viinamarjasorti– siinsed valged veinid tehakse krapsakatest ja tugeva happesusega sortidest nagu Loureiro (lilleline) , Arinto (kirkalt happene), Trajadura (kivine-mineraalne), Avesso (puuviljane) ja Azal (tsitruseline).

Nendest sortidest „Verded” annavad sageli pisut loomulikku mulli, nad on enamasti ka madalama alkoholiga, vahel vaid 9 – 9,5%, aga mitte üle 11,5%. Kuna rahvas on õrnalt kihisevat veine armastama hakanud, lisavad tootjad mõnedele valgetele suveveinidele pisut mulli ka juurde. Siia kirjutasime pikema loo Vinho Verde mullidest ja sellest, kust ning kuidas nad selle kerge valge veini sisse täpselt tulevad.

Valge Arinto on enim kasutatud Vinho Verde veinide viinamari. Ta on tuntud oma sädeleva happesuse poolest. Viticultura.pt

Omaette nähtus Vinho Verde piirkonnas on marjasort nimega Alvarinho. Seda roheka nahaga valget marja võib pidada väga kaugelt ajaloost Rieslingu sugulaseks – arvatakse, et kusagil keskajal tõid rändmungad selle sordi Saksa aladelt Ibeeriasse. Just Portugalis, kitsamalt isegi kindlate piiridega alal Melgaço ja Monção linnakeste ümbruses, ookeanist pisut sisemaa poole, on see sort aastasadadega välja kujunenud ja unikaalsena säilinud. Siin kasvatatud Alvarinhost veine võib nimetada Vinho Verde kuningannadeks. Nad on peened, mineraalsed, vahel pisut troopiliste nüanssidega. Ja pisut kangemad (tavaliselt 12,5%) ja maitsetelt keerulisemad, alati täiesti kuivad, sest kliima on siin juba kuumem ja ookeaniniiskus on jäänud mäeaheliku taha. Ka mulli on Alvarinhodel õige vähe, kui üldse.

Igatahes on kõik Vinho Verdes toodetud veinid värsked ja õrnad, kirkad ja krapsakad, hea happesusega. Enamasti on nad tehtud noorelt joomiseks („roheline vein” – noor vein), aga mitte ainult. Kvaliteetsed valged „verded” säilivad pudelis julgelt 2-3 aastat ja vahel kauemgi. Ja Vinho Verde valged võivad olla ka vaadis käinud, siis võib neid hoida veel pikemalt.

Vinho verde veinid Portugalist - MilVinhos
Vinho Verde on Portugali kõige rohelisem piirkond. Ka viinapuud on siin kõrgemad ja lopsakamad, kui mujal.

Märkimist tasub ka see, et rannaliival joomiseks ja eriti ekspordiks toodavad mõned Portugali veinitehased Vinho Verde nime all ka veel lahjemaid, pisukese lisasuhkru ja ohtra mulliga kergeid veine, valgeid ja roosasid. Need müüvad hästi, aga portugallased ise ütlevad, et need polegi päris veinid, vaid pigem limonaadid. Kes nendega ära harjunud, see võib „päris Verdet” maitstes muidugi esimese hooga ära ehmatada.

Kuna maitse üle aga ei vaielda, siis jätame rannalimonaadid sinnapaika ja pakume teile avastamiseks väga erinevaid tunnustatud kvaliteetveine Vinho Verde piirkonnast.

Mis aga Alvarinhosse puutub, siis põnev on maitsa sellest viinamarjast tehtud veine ka teistest veinipiirkondadest – näiteks proovida neid kahte suurepärast valget veini Lõuuna-Portugalist: Tejo jõe kallastel sündinud Casal Branco Alvarinho 2019 ja Casa Ermelinda Freitas Alvarinho Reserva 2018

Alvarinho ise on sama, aga rohke päike, vähem vihma ja liivasem pinnas teevad ta maitsed palju temperamentsemaks ja hapra veini veel lõunamaisemaks.

Valik Vinho Verde veine

Mõned Alvarinhod lõunast

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]

3 replies on “Vihmane Vinho Verde ja tema kuninganna Alvarinho

  • Aivar

    Tere.
    Oleks hea teada kuidas “lisavad tootjad mõnedele valgetele suveveinidele pisut mulli ka juurde”. Huvitaks see tehnoloogiline pool.
    Tänud

    Vasta
    • MilVinhos

      Kuidas siis lisatakse Verdesse mulli? Alustama peaks sellest, kust saab mull üldse Verde veinide sisse.

      Erinevalt vahuveinidest, mis toodetud kas klassiklaise või siis Charmat’ meetodiga, kus süsihappegaas tekib sekundaarse pärmikäärimise tõttu, on Verdes olevad mullid pärit hoopis bakteriaalse Oenococcuse poolt tehtavast malolaktilisest käärimisest, kus bakterid ei tarbi mitte suhkrut, vaid viinamarjades leiduvat maloonhapet (ehk siis eesti keeles õunhapet), muutes seda piimhappeks ja pehmendades sellega veini maitset.
      Ajalooliselt oli Verde tootmine suhteliselt primitiivne ja sageli juhtus, et malolaktiline käärimine polnudki veel lõppenud, kui vein juba pudelitesse villiti ja müüki läks. Selle tagajärjeks oli pisut hägune ja mullidega vein. Veini hägususe varjamiseks kasutati siis muide piimjast klaasist pudeleid. Siis aga selgus, et joojatele meeldis see mull ja nii kujuneski välja Verde veinide mullilisus. Ja samuti vajadus need veinid kiirelt ja „noorelt“ ära juua, sest selline vein ei säili kaua.

      Kaasaegses tootmises muidugi ei tule enam kõne allagi mitte lõplikult valmis veini müümine, milles oleks hägu sees. Seepärast lastakse nüüdisajal veini malolaktilisel käärimisel kooralikult lõpuni käia ja mullid, mida rahvas nõuab, listakse Verdedesse täpselt nii nagu limonaadidessegi – süsihappegaasi balloonist. Tõsi, et vahel harva saab Vinho Verde regioonis mõne tootja juures ka tänapäeval proovida vanaaegset hägust ja loomuliku mulliga Verdet – aga see on siis juba rohkem veinitootmise ajaloo tutvustamise tähtusesga sündmus.

      Kokkuvõtteks siis, et Vinho Verde veinid teeb silmapaistvaks nende päritolu just sellest pika ajalooga ja omapärase kliimaga veiniregioonist (niiske, vihmane, roheline), samuti ajalooliselt valitud viinamarjade komplekt – Alvarinho, Trajadura, Loureiro jt. Ega enamikule klassikalise koostisega Verdedele tänapäeval eriti gaasi ei listagi – nad on sageli nii luksuslikud, et gaas vaid segaks täie hingegea nende nautimist. Odavamad ja lahjemad n-ö ranna- ja suve-Verded on need, mis mõnusalt mulisevad ja kuuma päikse all jahutust pakuvad.

      Seega on need viimased Verded natuke sarnased ka Eestis laialt müüdavate ja kenades värvilistes pudelites „limonaad-vahuveindega“ mis pole tegelikult muud, kui süsihappegaasiga karboneeritud tavalised veinid või veinilaadsed tooted, Verdet eristab neist “limonaadidest” siiski algne vein ja selle valmistamiseks kasutatud viinamarjad, mille kvaliteedile spetsiifilised nõuded.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga