Lissabonist vaid väheke lõunapool, Palmela maakonnas, asub peaaeguu et liivaväljadel Pegos Clarose veinimõis, mis on üsnagi eriline nähtus kogu Portugalis. Seal kasvatatakse vaid üht sorti viinamarju – tumepunast Castelão’d. Üsna uskumatu on ka see, et kõik selle mõisa viinapuud on umbes 100-aastased, mõned veel vanemadki. Neist tumepunastest marjadest valmistatakse siin kolme värvi veini: punast, valget ja roosat. Kokku ongi neil tootmises vaid viis erinevat veini. Ja kõik nad on absoluutsest meistriklassist. Ahjaa, sellest aastast lisandus ka kuues, aga vaid väga väikeses koguses – ainult kaks vaaditäit. Ja see vein on veelgi erilisem. Sellest pisut allpool.
Herdade de Pegos Claros kasvatab vaid üht sorti tumepunaseid viinamarju ja valmistab neist kolme värvi veini: punast, valget ja roosat.
Tuleval aastal tähistab see põnev veinimõis 100. juubelit. Kuigi suguvõsa liikmed teavad rääkida, et nende esivanemad tegutseid siin juba hulga varem, mainitakse ajalooürikutes esimest korda Pegos Clarose nime aastal 1920.
See oli aeg, mil tollased omanikud siin marjakasvatuse tõsisemalt käsile võtsid. Ja oma eriliste veinidega kuulsust võitsid. Ühtlasi istutati järgneval kümnel aastal Pegos Clarose maadele korgitammede metsad. Mõni aeg hiljem rajati viinamarjapõldude taha seedermändide tukad. Nii kork kui pähklid on Pegos Clarosel siiani väga kõrge kvaliteediga.
Seadusega kaitstud viinamäed
Portugalis loetakse Iidseteks viinapuudeks ehk Vinhas Velhas’‘teks kõik need viinamarjataimed, millel on vanust rohkem, kui kuuskümmend aastat. Kõik sellises vanuses viinamäed on Portugalis lausa seaduse kaitse all. Kui kaasaegsed viinamarjad kasvavad nööripidi reas ja nad vahetatakse välja iga 25 – 30 aasta järel, kui nad end ammendavad, siis iidseid viinapuid ei tohi ükski maaomanik välja juurdia varem, kui nende elutee loomulikul moel lõpule jõuab.
Väljanägemiselt meenutavad need iidsed taimed pisut Eesti kadakaid oma jämedate väändunud tüvedega. Nad on väga iseseisvad, tõesti nagu puud, sirutades oma oksi vabalt taeva poole. Ei vaja nad ka kastmist, nagu moodsad viinamarjataimed, sest juured on neil ajaga tunginud sügavale. Nende marjad, pisemad ja kõvamad, on aga hoopis „teisest puust“.
Väljanägemiselt meenutavad need iidsed taimed Eesti kadakaid oma jämedate väändunud tüvedega.
Ja Portugali veinitootjad armastavad ning austavad neid sügavalt. Tõsi, neist tehtud veinid ongi hoopis teistsugused – iseloomukamad, nüansirohkemad, maitsekamad. Need on need õiged veinid, ütlevad nad ise.
Meie avastasime Pegos Clarose veinid täiesti juhuslikult ühest väikesest veinipoest, kuhu paar aastat tagasi juhuslikult sisse astusime. See oli nende kõige lihtsam vein, sametine punane reserva. Ega supermarketite veiniriiulitelt Pegos Clarose veine leiagi, sest tegemist on üsna eksklusiivsete, mitte väga suurtes kogustes toodetavate veinidega. ja meile jättis see vein sügava mulje. Hakkasime jälgi ajama ning leidsime Palmela liivaväljade vahelt Herdade de Pegos Clarose üles.
Allakäigutrepist üles
Selgus, et Pegos Clarose lugu on üksjagu ebatraditsiooniline. Nimelt olid millenniumivahetuseks hakanud Pegos Clarose kunagised hiilgeajad tolmu alla jääma. Mõis oli mitu korda omanike järeltulijate vahel jagamisele läinud, tekkinud oli hulk ühisomanikke, kelle hulgas ei leidunud aga kedagi, kes oleks ohjad enda kätte haaranud ja mõisa uuesti elama pannud. Nii läks maavaldus lõpuks haamri alla ja selle ostis üles üks investeerimisfond. Õnneks oli seal inimesi, kes mõistsid, millise väärtusega laokile jäänud hoonete ja põldude näol tegemist võib olla.
Edasi leiti konkursiga inimesed, kes hakkaksid mõisa majandama kui ettevõtet, mis tuleb korda teha ja mõistlikult tööle panna. Järgnes saneerimine, pikk plaan, investeeringute kava jne.
Läks väga hästi. Aastast 2010 juhib Pegos Clarost säästliku metsanduse ja põllumajandusega tegelev ettevõte TerraTeam. Mõisa tegevjuhi kohale asus José Gomes Aires (ülal fotol paremalt kolmas), hariduselt põllumajandustehnika insener, kellel aga on taskus ülikoolidiplomid ka ärijuhtimise ja lisaks veinitööstuse majandamise alal. José kutsus oma meeskonda parimad asjatundjad, nende seas ka Portugali ühe tippveinimeistri Bernardo Cabrali (fotol kõige paremal). Bernardost olete võib-olla varemgi lugenud seoses Portugali kuninga asutatud looduskaitsealal valmistatavate Tyto albade ehk “öökulliveinidega”.
Üheksa aastaga ongi see meeskond teinud peaaegu imet. Seadnud uuesti parimasse korda iidsed viinamarjaväljad ning tõstnud Pegos Clarose vahepeal madalkäiku teinud veinitootmise taas silmapaistvale tasemele. Kõik viis siinset „uue meeskonna“ toodetud veini on saanud kõrgeid reitinguid maailmakuulsatelt kriitikutelt, üks neist hijuti Robert Parkerilt lausa 93 punkti, rääkimata veinisõpradest (Vivinos on kõik Pegos Clarose veinid kogunud neli punkti või rohkem). Kolm Pegos Clarose suurepärast veini on olemas ka meie e-poes ja neid tuleb juurde.
Iidseid tavasid austades
Pegos Clarose veinid on iidsete tavade ja moodsaima tehnoloogilise mõtte kokkupuutepunkt. Kõik, mis vähegi võimalik, tehakse esivanemate kombel ja täiesti looduslikult, tehnikaga aidatakse kaasa vaid seal, kus see on tänapäevase tootmise seisukohalt hädavajalik.
Viinamarjad korjatakse käsitsi, hommiku poole ööd ja varahommikul, kui õues on võimalikult jahe. Seejärel eraldab ülimoodne masin marjad õrnalt varte küljest. Kuid marjade purustamine toimub täpselt nagu iidsetel aegadel – inimjalgadega suurtes kivivannides tallates. Selleks valitakse marjakorjajate seast noored ja tugevad mehed, kes üksteisel õlgade ümbert kinni hoides trambivad madalas marjavannis edasi-tagasi. Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikult on marjade purukstampimine üksjagu raske füüsiline töö.
Paulo Santos ongi see mees, kelle varbad lõpuks ütlevad: nüüd on töö valmis!
Seda tehakse ühe veiniteo jaoks kokku kuus korda kolme päeva jooksul, kaks korda päevas. All oleval pildil on tänavuse marjasõtkumise kolmanda päeva õhtuks jäänud rivisse vaid küla kõige sitkem mees Paulo Santos. Tema ongi see, kelle kogenud varbad lõpuks ütlevad: nüüd on töö valmis. Alles pärast seda võtab kääritamissegu täpse liigutamise üle suur ja ultramoodne robootiline “jalg”.
Ent siin ka üks kurioosne nüanss ülimoodsa tehnika teemal. Kuni Pegos Claroses toodeti vaid punast veini (nagu vanasti) ei olnudki neil marjade töötlemise masinat (pressi-purustajat ja varte eelamdajat). Marjadelt kobaravarte eraldamine toimus siis käsitsi. Mõned aastad tagasi tuli aga veinimeister Bernardo Cabralil mõte proovida, kas oleks võimalik valmistada tumepunasest Castelão’st blanc de noirs’i ehk valget veini.
Selleks oli hädavajalik soetada kõige moodsam marjapress, mis aitaks saada tumedanahksetest marjadest lühikese, kiire ja õrna pressimisega kätte esmase koguse täiesti valget mahla. Kui tavapärase purustamise käigus jääksid viinamarjakestad pisutki pikemaks hetkeks kokkupuutesse mahlaga, imbuks tume värv kiirelt marjanahkadest mahlasse ja siis saaks teha parimal juhul roosat veini, aga mitte valget.
Aeglaselt marju purustades imbuks tume värv kiirelt nahkadest mahlasse ja siis saaks teha parimal juhul roosat veini, aga mitte valget.
Vahemärkusena olgu öeldud, et just siin on ka vastus küsimusele, kuidas sünnib Pegos Claros Rosé – selle jaoks saab kääritamisele mineva mahla tumepunasest Castelão’st pisut tugevama pressimise järel. Siin ka teadaanne, et hiljemalt järgmisel kevadel on ka Pegos Clarose hõrk ja elegantne roosa vein kindlasti meie portfoolios olemas.
Nüüd aga kurioosne probleem, mis juhtus täiesti ootamatult punase veiniga pärast uue masina kasutuselevõttu. Nimelt hakati sellesama masinaga, kui ta juba olemas oli, puhastama marjasid vartest ka punase veini jaoks, sest inimkätega tehes on see väga aeganõudel ja raske töö. Ootamatult üllatas aga Bernardo Cabrali veini maitse täielik muutumine.
Lähemal uurimisel selgus, et uus kobarapurustaja eemaldas varred liiga hästi. Kui käsitsitöö puhul oli loomulik, et osa varreotsi jäid siiski viinamarjade külge ja sattusid kääritamisnõusse, siis nüüdne vein oli täiesti puhastest marjadest. Tulemuseks oli tanninide hulga drastiline vähenemine. Kuigi samuti hea, polnud see enam see vein.
Et probleem lahendada, leiti testimise käigus vajalik kobaravarte hulk, mis tuli veinisegusse tagasi visata. Nüüd lisataksegi Pegos Claroses osa masina poolt püüdlikult väljaroogitud varrejuppe kääritamissegusse tagasi. Pegos Claros Tinto Reserva puhul on see kogus umbes 30 protsenti vartest ja Pegos Claros Tinto Grande Escolha puhul isegi pisut rohkem. Uus ja tark masin säästab palju aega ja inimtööd, aga masina kõrvale on ikkagi vaja mõtlevat inimest. Nii et pole halba heata (ja vastupidi) siin maamuna pääl.
Sajandi tagune innovatsioon
Veel üks huvitav moment on Pegos Clarose “targad” kääritamisvannid, mis on täiesti unikaalsed (tagaplaanil näha ka robootiline “jalg”). Need saja aasta vanused ehitised on tehtud selliselt, et käärimise jooksul ei olegi vaja marjasegu temperatuuri kunstlikult kontrollida, nagu seda tavapärases veinitootmises soojendamise/jahutamisega tehakse.
Siinsetes vannides toimub temperatuurikontroll nende materjalist, suurusest ja pikkuse-laiuse-kõrguse suhtest lähtuvalt “automaatselt”. Käärimisel tekkiv soojus antakse ümbritsevale keskonnale ära täpselt õiges kiiruses nii, et käärimise lõpus tõuseb temperetuur iseenesest täpselt vajaliku 28 – 29 kraadini, langedes seejärel iseseisvalt tagasi. Täiesti uskumatu!
Seega täiendava energia kasutamine vannide jahutamiseks või soojendamiseks polegi vajalik ja see on ka osa Pegos Clarose keskonnasõbralikusest ja jätkusuutliku majandamise programmist.
Mis saab edasi?
Ent kui vanaks võivad iidsed viinapuud üldse elada? Ega ometi igavesti? Tõsi on see, et kui taimede vanus jõuab juba üle saja aasta, siis loomulikult sureb igal aastal ka mõni vana viinapuu välja, lihtsalt ta aeg saab ümber. Vanimad viinamäed on Portugalis 120-, harva ka 150-aastased, aga kusagil seal on ka piir.
Siis on marjakasvatajatel vaja otsustada, kas istutada nende asemele uued ja moodsad taimed ning minna edasi moodsat ja tavapärast teed. Või valida keerulisem tee ja püüda teha seda, mis pea võimatu ehk jätkata auga teeninud vanade viinapuude sugu. Seda viimast ongi asunud tegema ülimalt loodushoiuteadlik ja ka teadusmaailmale lähedal seisev Pegos Clarose meeskond.
Pegos Claroses kasutatav uuendamisstarteegia on istutada iga üksiku surnud iidse viinapuu asemele uus noor puu, mis aga pärineb otse vanast ega ole poogitud Ameerika viinamarja Vitis labrusca alusele, nagu kõik tänapäeva moodsad viinamarjataimed.
Vitis labrusca alusele pookimise põhjuseks on selle viinapuuliigi resistentsus Phylloxera nimelise viinapuutäi kahjustusele. Ehk olete kuulnud, et Phylloxera hävitas Euroopas suurema osa viinamarjaistandustest 19. sajandi lõpus. Sestpeale kasutataksegi viinapuuistikute paljundamisel kõikide Euroopa viinapuust Vitis vinifera‘st pärit sortide pookimist täi suhtes resistentsetele Ameerika pookealustele. See tagab taime juuresüsteemi vastupidavuse selle ohtliku kahjuri rünnakule.
Nende uuendamisstarteegia on istutada iga üksiku surnud iidse viinapuu asemele uus noor puu, mis pole poogitud Ameerika viinamarja alusele
Seega on Pegos Claros võtnud endale ambitsioonika eesmärgi ujuda vastuvoolu ja paljundada viinapuid nii, nagu seda tehti iidsetel aegadel enne, kui Phylloxera maailma muutis. Selliste uute viinapuude kasvatamine saab kõne alla tulla aga vaid väga ükskutes kohtades Euroopas, kus on kindel, et liivase pinnase eripära hoiab võimaliku Phylloxera rünnaku eemale. Lisaks Pegos Clarosele kasvatavad sellist vanaaegset ja ehedat Euroopa viinmarja vaid väga vähesed tootjad Portugalis ja väga harva ka mujal maailmas. Oleme kuulnud paarist marjakasvatajast Bairrada veiniregioonis, mis samuti asub endisaegses ookeanipõhjas liivasel pinnasel.
Omaette aruteluks on, kas viinamarjad, mis kasvavad uutel, kuid Ameerika alusele pookimata viinapuudel, annavad ka teistsuguseid veine. Kõik need vähesed, kes kasvatavad “ehedat” Euroopa viinamarja, väidavad, et see tõesti nii on. Ja et vein tuleb parem. Skeptikud aga seda ei usu. Ju on probleem selles, et sellist veini on maailmas väga vähe ja seetõttu on ka võrdlevat maitsmist vaid väga vähesed saanud teha. Põnev on mõelda, et võib-olla mõne aasta pärast saame me ise olla need, kel selline võimalus tekib. Kui iga väiksemgi terroir’i erinevus muudab veini maitset, siis miks ei peaks muutma maitseid see, kui taime terve juuresüsteem on pärit hoopis tesielt liigilt?
Igatahes jääb loota, et Pegos Clarosel läheb nüüdsest alates üha paremini ja et siinsed viinaväljad jäävad kestma ning andma saaki imeliste veinide tootmiseks. On suur au ja privileeg seda kõrvalt jälgida ning teiega jagada, head veinisõbrad Eestis!
Ahjaa! Loo alguses mainisime, et peatselt täieneb Pegos Clarose veinivalik veel ühe uue, järjekorras kuuenda põneva veiniga. Seda toredal põhjusel, et uued majandajad leidsid mõisa ühelt enam kui 100-aasta vanuselt viinamarjapõllult äkitselt väikse koguse viinapuid, mille marjad olid pisut teistsugused, kui teistel Castelão’del. Nad olid ka seest veripunased. DNA analüüs näitas, et tõepoolest, need mõned taimed polnudki Castelão’d, vaid tegemist oli kogu maailmas peaaegu väljasurnud sordi Tintinha’ga.
Hiljuti tuli välja Pegos Clarosel esimene uus vein (marjad aastast 2015), kus Castelão kõrval on vaid õige pisut Tintihnat – Pegos Claros PRIMO 2015. Me maitsesime seda veini, mille pudelitele polnud veel siltegi kleebitud – ja tõsi, ta oli väga teistsugune, võrreldes 100 protsenti Castelão’st sama aastakäigu veiniga. Vaadis aga küpseb juba ka tuleva aasta vein (marjad aastast 2016), milles mustjat Tintinhat on juba pea kolmandik. Põnev saab olema neid järgmistel aastatel maitsta.
Pegos Clarose veinid
