Tyto albad kuninglikult looduskaitsealalt

Meilt küsitakse sageli, kas Portugalist leiab ka ökoloogiliselt vastutustundlikke veine. Vastus on, et tegelikult jälgib enamik Portugali veinitootjaid, eriti väiksemad, väga suure hoolega nii viinamarjakasvatuses kui veinitootmises keskkonnahoidlikku aspekti.

Nad istutavad viinapuid päikese liikumise ja tuulte puhumise suunas, et oleks vähem taimehaiguseid, sest mida vähem haiguseid, seda vähem on vajadust teha tõrjet. Samuti kombineerivad nad taimekooslusi, mis toetavad üksteist ja peletavad kahjureid. Palju tähelepanu pööratakse ka sellele, kuidas kasutada kastmisvett säästlikult jne. Suuremal või vähemal määral on meelde ausse tõstetud kõikvõimalikke looduslikke võtteid ja eelnevate põlvede pikast viinamarjakasvatamise kultuurist talletatud talupojatarkust, et viinamarju saaks kasvatada ja veini valmistada loodusega võimalikult heas ja säästlikus koostöös. Jätkusuutlik põllumajandus on praegusel ajal kogu Portugali maakasutuse üks tähtsamaid päevapoliitilisi teemasid ja samuti riiklikult seatud ja toetatud prioriteeriteet.

öökullid milvinhos

Üle-eelmisel aastal leidsime aga Tejo jõe lõunakaldalt, Lissaboni idapoolsetest eeslinnadest tegelikult vaid kiviviske kauguselt, midagi täiesti erilist. Hulkusime sealkandis ringi ja astusime sisse ühte tee peale jäänud väiksesse veinipoodi. Selle ümber laiusid viinamarjaväljad ja nagu ikka, paistsid hoone tagant ka päikeses säravad veinivaadid. Nii me öökulliveinide seeria leidsimegi. Lubage esitleda – Tyto alba!

Leti taga olnud müüjanna oli rõõmus, et tahtsime kõigest rohkem teada. Ta ütles, et tabasime külastuseks õige hetke, sest veinimeister Bernardo Cabral oli just saabumas, et veinitegu üle vaadata. Tegemist olevat mehega, kes iialgi paigal ei püsi, sest tal on alati lihtsalt nii palju põnevaid asju pooleli ja teda oodatakse alati kaheksas kohas korraga.

Rosinasilmne ja lõunamaiselt emotsionaalne Bernardo ilmuski sekundi pärast kui nõiaväel tagaruumist ja asus meile oma veine tutvustama. Selgus, et asume kogu Portugali rahvale kuuluval Companhia das Lezírias’e loodushoiualal (kusagil tee ääres me sellist silti polnud märganud), mille asutas 1836. aastal Portugali kuninglik perekond. Kuningas oli juba toona tahtnud, et pealinnalähedane piirkond ja seal toimuv majandustegevus – metsandus, vilja- ja loomakasvatus ning jahipidamine – oleks kaitstud eraldi regulatsioonidega, et hoida Tejo ja Sado jõgede vahelist viljakat piirkonda võimaliku üleekspluateerimise eest.

Kuigi kuningavõimu lõppedes loodushoiuala riigistati ja hiljem muudeti rahva ühisomandiks, on keskkonnahoid siin nüüd juba üle 180 aasta vaidlusteta jätkunud kõikide valitsemiste all. Umbes 120 aastat tagasi lisandus kaitsealale ka säästlik viinamarjakasvatus ja veinitootmine. Bernardo tegi meile ka kiire ekskursiooni (edaspidi oleme seal käinud veel mitu korda ja põhjalikumalt) ja näitas ette ajaloolised Alžeeria stiilis kääritusnõud, amforad ja muu põneva ning eaka, kõrvuti nendega ka viimaseni moodsa ja uhiuue veinitootmise sisseseade.

Companhia das Lezírias’e veinivalikuga tutvudes pole võimalik mitte tähele panna suuri ümmargusi silmi, mis vaatavad vastu Tyto Alba veiniseeria siltidelt. Bernardo rääkis meile põneva loo „valge öökulli veinide“ sünnist. Nimelt osales Companhia das Lezírias teadusprojektis, millega Portugali sääsliku metsanduse instituuudi (ICNF) ja Évora ülikooli teadlased katsetasid, kui suure osa kahjuritõrjest saab metsanduses ja põllunduses üle anda lindudele, kui pakkuda neile häid elutingimusi. Selgus, et just väike ja valgesuline Tyto alba, eesti keeles loorkakk, oli väga hea meelega nõus omaks võtma tema jaoks puude külge seotud „korterid“ ja koos oma perekondadega ära sööma suure osa putukatest ja närilistest, keda muidu tuleks põllumeestel ja metsakasvatajatel muude meetoditega tõrjuda. Loorkakk paistab silma veel lisaks selle poolest, et erinevalt teistest röövlindudest on närilised tema dieedis väga suures ülekaalus ja väikesed laululinnud vaid väga väikese osakaaluga. Muide, loorkakku on ikka üle mõne aasta nähtud ka Eestis, viimati vist 4 – 5 aastat tagasi Vaeküla kandis.

Veinitegijate, teadlaste ja disainerite koostöös sündinud Tyto Alba veiniseeria ülistabki seda tänuväärset valgesulist lindu. Et keskkonnasõnumile veelgi enam tähelepanu juhtida, saab veiniga kaasa osta kena linnumaja. Selle võib viia metsa ja siduda puud külge, pakendiga on kaasas ka nöör ja pesa tagaseinas kaks väikest sidumisauku. Muidugi võib linnupesa paigaldada ka oma aeda või akna taha, et linnulaulu nautida.

Tyto alba milvinhos

Esimesed Tyto Alba veinid valmisid Companhia das Lezírias’e veinitsehhis kaheksa aastat tagasi. Nad äratasid palju tähelepanu ja said nii veinisõpradelt, disaineritelt, kui keskkonnahoidjatelt hulgaliselt tunnustust ja mõnedki rohelise mõtte auhinnad. Kõige parem on aga see, et kauni ja vastutustundliku vormi sees on ka väga kvaliteetne sisu. Seda viimast kinnitavad järjekindlalt kõrged hinded veinikriitikutelt.

Veinimeister Bernardo Cabral on muidugi kuldse käega mees. Eriti hinnatud ja tunnustatud on ta oma silmapaistva oskuse poolest nõiduda välja sõna otseses mõttes imelisi veine Castelão viinamarjadest. Seda käib ta Companhia das Lezírias’ele lisaks tegemas veel mitmes oma kodupiirkonna Tejo (vana nimega Ribatejo) ja ka läheduses asuva Palmela veinitööstuses. Kui vähegi aega, on alati jooksujalul askeldav Bernardo aga valmis külalistega taas üle maitsma enda tehtud parimaid veine ja neist pikalt ning põhjalikult rääkima.

Meie e-poes on Tyto Alba seeria esindatud kolme veiniga: erksameelne valge Tyto Alba Branco 2017, vürtsikas-pikantne punane Tyto Alba Tinto 2014 ja väikestes savinõudes küpsenud heledam punane Tyto Alba Castelão 2016.

Kõiki neid veine on toodetud vaid väikestes kogustes. Savinõudes küpsenud punast Castelão’d villiti 2016. aastal pudelitesse vaid napilt üle 4000 pudeli.

Ahjaa veel: lisaks Tyto Albadele on meie e-poe valikus ka veinid Qinta dos Termoselt, kes samuti väga suure hoolega jälgib oma viinamarjakasvatuses ja veinitootmises ökoloogilisi momente. Nende peaveinimeister Virgilio Loureiro on lausa vastava ala ülikolliprofessor. Sellest kõigest aga täpsemalt juba mõnes järgmises kirjutises 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga