Kirjeldus
See on roosa vein, mis võib tekitada pisut peataolekut neis, kelle arvates rosé on kerge ja suvine pretensioonitu seltskonnavein ja ei midagi enamat. Nüüd äkitselt on aga teie klaasis stiilinäide roosast veinist, mis on võrdväärne konkurent elegantsetele valgetele ja peentele punastele ka pidulikul õhtusöögilaual. Temas on stiili ja väljapeetust. Ning pimeteistingul võiks maitsjatel tekkida isegi küsimusi, mis värvi veiniga siis ikkagi tegu.
Selle õrnroosa, kuid meelekindla veini on valmistanud António Maçanita ideega panna pudelitesse jook, mis annab edasi äsja küpseks saanud viinamarjade erksust ja iga belndis oselja loomutruud omapära. Ja tegelasi on siin kolm – sametine Castelão, kannikeselilla Touriga Nacional ja tumevõimas Aragonez. Nagu ikka valmistab Maçanita oma veinid minimalistlikult, võimalikult vähese veinimeistri poolse vahelesegamisega. Marjad on korjatud öösel, kui suvises Ida-Alentejos on tõeliselt jahe. Jahedad marjad säilitavad ka veiniks saades paremini neis olevat erksust. Veinikeldrisse jõudes läbivad nad kerge purustamise, kuid mahlapressi ei kasutata – selle asemel pannakse segu püstisesse pealt lahti vaati omaenese raskuse all nõrguma. Vein kääritatakse roostevabas metallnõus puhtast mahlast, ilma igasuguse sademe ja setteta.
Veel üks oluline moment selle veini mõistmiseks on seotud viinamarjade kasvutingimustega. Kõik selle veini marjad on tulnud viinamägedelt, mida ei kasteta. Pinnas on sisuliselt graniitkillustik, kiviklibu. Kuid põuases Alentjos asuva Fitapreta veinimaja ümbritsevatel aladel on see eelis, et maa sees on vett, milleni viinapuude juured küündivad. Kuumad päevad ja jahedad ööd annavad marjadele erilise värskuse. Kõike seda sellest veinist leiategi.
See rosé sobib nautimiseks, ja viinamarjade ime üle mõtisklemiseks, samuti aperitiiviks enne pidulikku õhtusööki. Toitudest võiks teda valida kergete kalaroogade või mereandide juurde ning samuti sushi ja teiste idamaiste maiuspalade kõrvale.
