Põliste marjade lummavad maitsed

Portugal on veinimaa, mis pakub rohkelt avastamisrõõmu igale vähegi otsiva vaimuga veinisõbrale.

Sellel on lihtne põhjus. Sel ajal, kui suuremad ja rikkamad riigid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja ka Hispaania oma veinitööstuseid arendasid ja turge hõivasid, elas Euroopa äärekesel asuv Portugal eraldatuses oma tasast ja kasinat vaikelu. Viinamarju on Portugali aladel kasvatatud ja veini valmistatud ning joodud muidugi aastatuhandeid, aga portugallased ise tunnistavad, et kaasaja kvaliteedinõuetele vastavat veinitööstust asuti üles ehitama alles siis, kui Portugal ühines Euroopa Liiduga. Nagu Eestilgi, on ka Portugalil oma viiskümmend aastat „musta“ minevikku, kus riiki valitsenud António Salazar käskis muuhulgas kõikidel Lissabonist lõunapoole jäävatelt aladelt kasutud viinapuud välja juurida ja sinna rahva toitmiseks teraviljapõllud rajada. Maa ülejäänud viinamarjakasvatajad sunniti koonduma riiklikesse kooperatiividesse, kus polnud selge, kelle jaoks tööd tehakse ja kes tulemuste eest vastutab.

Ent 1990ndatel hakkas kõik kiiresti muutuma. Riikliku prioriteedina ja Euroopa rahade toel toimunud veinitootmise moderniseerimine viis siinsed tootjad kiiresti maailmatasemele. Kuid veelgi enam – selgus, et siinsetel viinamarjakasvatajatel on pakkuda midagi sellist, mida ei leia naljalt kusagilt mujalt – üle kahesaja põlise viinamarjasordi, mida ei kasvatata kusagil mujal maailmas.

Kas olete kuulnud viinamarjasortidest nagu Touriga National, Alfocheira, Baga, Maria Gomes, Castelão, Rufete, Jean… seda nimekirja võib pea lõputult jätkata. Neid kõiki hoitakse siin tänaseni au sees, säilitatakse ja kasvatatakse ning põhiliselt neist valmistavadki Portugali veinimeistrid oma parimad ja põnevaimad joogid.

Muidugi käib ka Portugal aja ja turutrendidega kaasas ning eks leiab siitki veine, mis on valmistatud või millele lisatud maailmas levinud sorte nagu Syrah, Cabernet Sauvignon või Merlot. Sageli pakuvad aga ka need veinid huvitavaid elamusi, sest Portugali päikeselõõmas või ookeanituulte niiskuses kasvanult ja siinsete meistrite käe all võivad need marjad anda kraadike teistsuguseid maitseid. Huvitav saatus on olnud tumedatel ja tummistel prantsuse viinamarjasortidel Alicante Brouchet ja Petit Verdot. Prantslased tunnistavad kiivalt, et need valmivadki paremini Lõuna-Portugalis asuva Alentejo veinipiirkonna kuumas kliimas. Kodumaal nad enamikel aastatel lihtsalt ei jõuagi lõpuni küpseda ja vein ei tule see, mis peaks. Alentejo veinimeistrite Alicanted ja Verdot’d on aga klass omaette.

Tore on see, et Portugali veinitootjad on võtnud ühise vastutuse oma maa põliste sortide säilitamise eest. Ka riiklikult on hulk viinamarjasorte, samuti mitme piirkonna veinimaastikud, kuulutatud kaitsealuseks kultuuripärandiks. Jääb üle loota, et turg oma soovidega ei sega sellele pühale üritusele vahele. Kuigi paljudes paikades, sealhulgas Eestis, ei teata Portugali veinidest veel palju rohkem, kui et olemas on portvein ja roheline vein ehk vinho verde, on Portugal oma vähemalt saja tuhande erineva veiniga maailma kümnes suurim veinide eksportija.

Tiina Kangro