Novembri teisel laupäeval avatakse Alentejos amforad

Autor: Tiina Kangro

Umbes siis, kui Eestis joostakse marti ja peetakse isadepäeva, valmistuvad portugallased amforate avamiseks. See mitme aastatuhande eest vanade roomlaste poolt Alentejo aladele toodud veinivalmistamise traditsioon on teinud viimasel tosinal aastal läbi suure ja tormilise renessansi. Juba viis-kuus aastat tähistatakse novembri teisel nädalavahetusel kogu Portugalis amforaveini päeva. Värske vein tänavusest saagist on nüüd valmis saanud.

Umbes-täpselt 45 päeva on marjad veetnud savist nõudes, kus nad on käärinud, veiniks saanud, marjanahkadel laagerdanud ja lõpuks läbi nahkadest, varrejuppidest ja veinisademest n-ö loodusliku sõela amfora alumisse otsa selginenud. Nüüd tuleb külarahvas kokku, veinimeister kinnitab amfora kõhu all olevasse avasse kraani või paneb lihtsalt punni asemele vooliku ja kannud täidetakse värske veiniga. Vanasti joodi seda savist toopidest või ka pronksist karikatest, nüüd muidugi ikka pigem klaasidest. Pidu võib alata!

Herdade do Rocimi veinimeistrid Catarina Vieira ja Pedro Ribeiro

Vanade roomlaste poolt Lõuna-Portugali aladele toodud amforaveinide valmistamise traditsioon ei ole Alentejos kunagi katkenud. Väikestes külakõrtsides ja paljude perede veinikeldrites on ajast aega amforaveini tehtud. Ikka seisis kusagil söögikohanurgas või koduses veinikeldris savinõu, kus marjad oma elu elasid ja pimeda sügise saabudes värske veinina inimestele rõõmu valmistasid. Kuid viimasel kümmekonnal aastal, kui kõik öko on järjest rohkem moes, on amforaveinide kuulsus üha kasvanud. Lausa sedavõrd, et nüüd valmistavad amforaveine ka paljud veinimajad, neid tuleb üha juurde – ja ikka on poolest talvest amforad tühjad, vein otsas ja soovijate sabad ukse taga.

Herdade do Rocim, muide, oli esimesi veinimaju Portugalis, kus hakati amforaveine pudelitesse villima. Just Rocimi veinimeistrite Catarina Vieira ja Pedro Ribeiro eestvõtmisel hakati Alentejos pidama ka iga-aastast amforaveinide päeva, et sellele põnevale veinitegemise traditsioonile tähelepanu juhtida. Ka tänavu avavad Portugalis 13. novembril rahvale uksed kõik veinimajad, kus amforaveine tehakse.

Ettevalmistused amforate avamiseks on tehtud

Kuidas vein amforas valmib?

Portugallaste oma sõna amfora jaoks on talha. Talha-veini (vinho de talha) tehakse nii, et küpsed marjad purustatakse käsitsi ja heidetakse suurtesse pealt lahtisesse amforasse käärima. Alati lähevad amforasse koos erinevad marjasordid, tihtipeale arhalised kohaliku piirkonna sordid, mõnikord isegi punaste sekka väheke valgeid jne. Nagu juba mainitud, siis sinna jäävad nad 45 päevaks, mahl ja marjanahad ning seemned-varred kõik koos. Ka pärm selle veini jaoks pärineb üksnes viinamarjade endi küljest.

Ikkagi läheb igal aastal nii mõnigi amfora puruks ja see on suur kahju.

Selle aja jooksul tuleb aga inimestel iga päev mitu korda redeliga savinõu otsas asuva amfora suu juurde ronida, et pinnale kerkivatest kestadest „müts“ pika kepiga lahti segada. Ega see kerge töö ei olegi. Aga muidu juhtub, et kääriv vein lööb savinõu lõhki. See “valvamine” ongi kõige suurem kunst, sest ikkagi läheb igal aastal nii mõnigi amfora puruks ja see on suur kahju. Amforatest on alati puudus – see põhjendab ka, miks amforaveine on alati vähem, kui vaja. Amforaid ei saa kusagil vabrikus tööstuslikult toota, vaid neid laovada amforameistrid käsitsi, nii 10 – 20 sentimeetrit päevas, sest savi peab kuivama.

Poolteist kuud igapäevast hoolt, et amfora lõhki ei lööks

Oluline moment on Portugali amforaveinide juures ka see, et siin ei võõbata savinõusid seestpoolt vaikudega, mis teekisd veini teravamaitseliseks, nagu teame mõnede veinide puhul Kreekast. Nagu piltidelt näha, siis siin ei maeta amforaid ka Kaukaasia kombel maa sisse, vaid nad seisavad veinikeldris, kõrvuti metall- või tammevaatidega. Kääriba amfora suu peale pannakse lihtsalt puhas köögirätik.

Kõige tähtsam on savinõus valmistatud veinide puhul aga see, et savi on poorne – see aga tähendab, et kogu amforas veedetud aja jooksul saab tulevane vein parasjagu õhutatud. Järjekindel oksüdeeerumine ongi see, mis annab amforas olnud veinile omamoodi maitse. Ja teiseks muidugi savi ise, mis tuleb pinnasest, maapõuest. Just sealt ammutavad amforaveinid endasse võluvaid maapinnase, kompostihunniku ja seenemetsa maitseid, vahel ka kriidiseid-kiviseid toone.

Vein, mis maitseb nagu aastatuhandeid tagasi

Kuid vähestel õnnestub minna Alentejosse kohapeale värsket amforaveini maitsma. Sestap ongi Rocimi veinimaja teinud eraldi toote Fresh from Amphora (1-liitrises pudelis), mis oma eheduses ja otsekohesuses on peaaegu sama, mis värskelt amforast kannu lastud vein. Tähelepanu nõrganärvilistele! – see vein võib teid ehmatada, kui olete harjunud veini juures pidulikus riietuses nooblilt klaase kõlistama. Aga proovige teda pisut jahedmalt, näiteks pizza, kotlettide või ühepajatoidu juurde, võib-olla isegi savikruusist – ja arhailine elamus on garanteeritud. Temperatuur võiks jahedal aastaajal olla nii 13 – 14 kraadi, soojal suvel aga lausa valge veibi kandis 10 – 12 kraadi.

Kolm trepiastet viimistletumad, ent siiski ehedalt teistsugused, on Herdade do Rocim Amphora Tinto ja Herdade do Rocim Amphora Branco. Need veinid on küll samadest amforatest, aga läbinud seejärel ligi aastase järelküpsemise pudelites – nende elegants ja viimistletus on simapaistvad. Ent kõik arhailine on neis alles. Need on imelised veinid!

Sulandatud stiilid

Siit edasi aga tulevad juba katsetused ja mäng. Üha enam kompavad veinimeistrid amforaveininduse piire ja sulandavad erinevaid veinivalmistamise stiile. Siit algab uus ja nautlev, ootamatusi täis maailm, mida on põnev avastada. Näiteks tõi Rocimi veinimaja mõni aeg tagasi välja uue ja jahmatavalt kauni punase veini Herdade do Rocim Bela Luz Douro, kus iidsete viinapuude marjadest tehtud veinist pool on laagerdanud aastajagu Prantsuse tammevaatides, teine pool aga väikestes (!) saviamforates. Tulemus on äärmiselt stiilne ja lõputult meelas. Tammevaadi ja saviamfora kooslus on särtsakas!

Vein, mis on pannud maailmakuulsaid kriitikuid ahhetama

Ka veinimeister Bernardo Cabral on juba aastaid tagasi katsetanud väikeste saviamforatega. Tema eksperimentaalne punane vein kuninglikult Leziriase looduskaitsealalt Tyto Alba Castelão em Barro 2016 on käärinud Alžeeria-tüüpi betoonmahutites, aga läinud pärast seda 12 kuuks laagerdama väikestesse saviamforatesse. Viimased paar kasti seda nüansirikast veini on MilVinhose laos veel huvilisi ootamas.

Kõige uuema tootena jõudis aga MilVinhose e-poodi kümmekond kasti veinimeister António Maçanita järjekordset “eksperimenti” FitaPreta veinimajast Fitapreta Branco de Talha 2019 – vaid neli amforatäit (4170 pudelit) valminud omanäoline vein, mis tootja juures müüs läbi nädalaga.

António Maçanita eksperimentaalne valge amforavein, mis müüdi välja nädalaga

Maçanita on seda veini tehes läinud taas oma eripärast teed. Ta on lasknud kaht sorti valgetest marjadest mahlal välja nõrguda ning pannud siis selle klaari neste neljaks nädalaks veinikeldrisse saviamforatesse käärima. Edasi on vein laagerdanud veel terve aasta roostevabades tankides. Tema kätetööd ja looduse ilu jääb üle vaid imetleda!

Vaata kõiki MilVinhose e-poe amforaveine siit

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.