Meelas Moscatel ja ta roosalilla sõsar Roxo

Alexandria muskaatviinamari on üks iidsemaid viinamarju maailmas, mis pärineb kuninganna Kleopatra aegsest Egiptusest. Ta on väga soojalembene, maitsekas ja magus, kuid lisaks magusatele-võrgutavatele dessertveinidele valmistatakse temast üha enam ka kuivi lauaveine. Muskaatviinamarjade pere on tänaseks üle maailma väga lai, kuid Lõuna-Portugalis, Setúbali poolsaarel, sellele marjale väga sobivas kliimas, on ta säilinud vägagi algupärasel kujul, kandes veinimaailmas kaitstud nime Moscatel de Setúbal. Täiesti ainulaadne on aga siinsetel aladel vähesel määral kasvav Moscateli haruldane sõsar – lilla viinamari Roxo (portugali keeles tähendab roxo lillat).

Setúbali poolsaare veinipiirkond jääb tunnikese autosõidu jagu Lissabonist lõunapoole, ulatudes imekaunist Vahemerelise maastikuga Atlandi äärsest suvituspiirkonnast sadakond kilomeetrit sisemaale, hõlmates enda alla unikaalse rannikumetsaga kaetud mägise Serra da Arrábida rahvuspargi koos imeliste randadega, kaunid iidsed linnad Setúbali ja Palmela ning lõputult liivasel-lubjakivisel pinnasel laiuvaid viinamarjaväljasid ning nende vahel asuvaid väikseid veinitööstuseid.

Moscateli jaoks öeldakse olevat parim kasvupaik Arrábida mäestiku põhjanõlvadel. Just siia rajas Bacalhôa veinimaja 2003. aastal Portugali (ja see tähendab üksiti kogu maailma) suurima lilla viinamarja Moscatel Roxo istanduse. Eeskätt küll taas magusa Moscatel Roxo dessertveini valmistamiseks, mis erineb klassikalisest valgetest Moscateli viinamarjadest tehtud dessertveinist erksama happesuse, lillakaspunase värvi ja erilise maitsete inetnsiivsuse poolest. Kuid siis tuli Bacalhôa kuulsal veinimeistril Filipa Tomaz da Costal (all pildil) ootamatu soov proovida valmistada Roxost hoopis roosat kuiva veini – rose’d, mis pole tehtud tavapärasel kombel punaste marjade mahlast, vaid ongi nii-öelda rosé des rosés, roosa vein roosalilladest marjadest.

Esimene aastakäik Bacalhôa Roxo Rosé’d 2017. aasta saagist õnnestus sedavõrd, et vein kuulutati aasta hiljem Setúbali poolsaare parimaks rose’ks. Filipa Tomaz da Costa on ka tunnustatud ja väga kogenud veinitegija, Portugali esimene jõuline naine suures veinimaailmas. Tema uus ja originaalne Roxo peegeldas seda ainulaadset ja haruldast marja täie ehedusega: väga intensiivne ja erksa happesusega, rooside ja äsja puhkenud apelsiniõite aroomiga, eksootilise puuviljaaia maitsevarjunditega, suus mineraalne ja täiesti kuiva järelmaitsega.

Aasta hiljem aga Filipa Roxo Rosé’d ei teinudki, sest suvised ilmad olid teised ja marjad ei tulnud kuiva rosé jaoks piisavalt head. 2019. aasta suvi soosis aga Roxo’t taas ja osake sellest väikse tootmismahuga põnevast veinist – Bacalhôa Roxo Rosé’d 2019 – on nüüd ka MilVinhose e-poes veinigurmaanidele maitsmiseks olemas.

Kuivad veinid valgest Moscatelist

Põnevad ja maitsekalt meeldivad on aga ka valgest Setúbal Moscatelist valmistatud kuivad veinid. Kui vanematel inimestel kipub Moscatel seostuma nõukaajal Eestis müüdud magusa Ungari muskaatveiniga, mis sageli pea valutama pani, siis Portugali valged Moscatelid on valdavalt täiesti kuivad ja väga kvaliteetsed. Eriti just siinamas Setúbalis ja Palmelas, aga ka Tejo jõe kallastel, Alentejos ja mujal Lõuna-Portugalis kasutatakse valget Moscateli tihti blendides, et lisada tulemusele särtsu ja lillelisust.

Väga nauditavad on ka siinsest Alexandria (vahel nimetusega Galega) muskaadist üheviinamarjaveinid. Kuigi kuivad oma suhkrusisalduselt, mis enamasti jääb alla 1 g/L, on nad tohutult maitseterohked, viies maitsja justkui lõunamaistest mesilastest sumisevale lilleaasale ja mahlast lausa tilkuvate küpsete viljadega troopilisse puuviljaaeda. Siin on ka vastus neile, kes päris kuivi veine ei taha, kuna kardavad, et need on hapud ja pööravad sisikonna sõlme: proovige kuiva Moscateli!

Lillast Roxost vahuveinid

Samal ajal Filipa Tomaziga tegi Moscatel Roxoga põneva katsetuse ka Palmelas asuva Filipe Palhoça veinimaja nooruke önoloogiaresident Ana Marta Cardim, kes valmistas Roxost eksperimentaalse partii valget ja roosat vahuveini. Filipe Palhoça Brut Nature Branco ja Filipe Palhoça Brut Nature Rosé on valmistatud poolarhailise (ehk šampanja-meetodi eelse) meetodiga, kus teisel kääritamisel suhkrut ei lisatagi – nad on täiesti kuivad ehk 0-suhkruga. Samas jällegi – Roxo viinamarja maitselend on neis meelates jookides täies eheduses olemas.

Kuulus magus Moscatel

Muidugi ei saa Moscatelist rääkides üle ega ümber Portugali ühest kaubamärgist ehk magusast dessertveinist, mis valmistatud Alexandria muskaadist, harvem ka haruldasest Roxost. Need joogid, tuntudki nime all Moscatel de Setúbal, on omamoodi Lõuna-Portugali variant portveinist. Kangust on neil samuti 17 – 20 kraadi – joogi valmistamiseks on sobival magususe astmel lisatud käärimise peatamiseks väike kogus viinamarjabrändit.

Portveinist erinev on siiski see, et Moscatelil lastakse pikalt laagerdade koos marjanahkadega – see annab tulemusele magususe ja mesisuse kõrval mõnusa mõrkjalt karge viinamarjamaitse. Moscatelid küpsevad enne pudelisse villimist tammevaatides enamasti 2 – 5 aastat. Pudelis võib hoida neid kakskümmend või enamgi aastat ja uurida, kuidas aeg muudab seda jooki üha mahedamaks ja mesisemaks.

Oleme Eestis veiniõhtutel Setúbali Moscateli tihti õhtu lõpetuseks pakkunud ja see on reeglina teeninud maitsjatelt suure üllatuse ja tugeva soosingu. Eesti veinisõbrad on leidnud neist mõnusalt pikantsetest dessertveinidest lisaks klassikaliselt väljatoodavale apelsinisukaadi ja mee, kaneeli ja nelgimaitsetele ka kodumaiseid kollaseid rabamurakaid ja astelpajumarju.

Maitske lõputute medalitega tunnustatud väga klassikalist Casa Ermelinda Freitas Moscatel’i ja kui soovite pisut vähema suhkruga, kuid maitsetelt sarnast toodet, siis Filipe Palhoça Moscatel’i. Ja uudistootena on jõudnud MilVinhose e-poodi ka lillast Roxost valmistatud dessertvein, viis aastat kasutatud viskivaatides laagerdanud Bacalhôa Moscatel Roxo 5 Anos – veinimaailmas kõrgelt hinnatud meelas jook.

Moscateli erinevad näod

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga