Alguses peab üle kordama tõe, et Vinho Verde pole tegelikult spetsiifiline vein ega ka viinamari, vaid terve veiniregioon, Põhja-Portugali „roheline piirkond“, kus tehakse väga erinevaid veine. Ja Vinho Verde ei pea olema üldse kindlasti valge vein, vaid võib olla ka roosa või punane, samuti valmistatakse Vinho Verde veinipiirkonnas suurepäraseid klassikalisi vahuveine, mis on samaväärsed sampanjadega. Vaata MilVinhose e-poe Vinho Verde veinide valikut siin >>.
Ent suur osa selle veinipiirkonna kergetest ja suvistest, erksa happesusega veinidest, isegi kui nad pole klassikalised vahuveinid, on siiski mulliga. Järgmine küsimus ongi, kust siis saab mull Vinho Verde sisse?
Erinevalt vahuveinidest, mis on Portugalis toodetud enamasti klassiklaise meetodi, harvemini ka Charmat’ meetodiga, kus süsihappegaas tekib sekundaarse (või arhailise meetodi puhul ka primaarse) pärmikäärimise käigus, olid Vinho Verde veinide mullid algupäraselt hoopis batsillide klassi kuuluva bakteri Oenococcuse oeni poolt esilekutsutava malolaktilise käärimise tulemus. Bakterid ei tarbi antud juhul mitte suhkrut – see on juba suures osas pärmide poolt ära kasutatud alkoholi tootmiseks – vaid toituvad viinamarjades leiduvast maloonhappest (eesti keeles – õunhape), muutes seda piimhappeks ja pehmendades sellega veini maitset.
Ajalooliselt oli Vinho Verde veinide tootmine suhteliselt primitiivne ja sageli juhtuski seda, et malolaktiline käärimine polnud vaadis veel päriselt lõppenud (ilm võib Vinho Verde regioonis olla sügiseti üsnagi külm, mis käärimist pidurdab), kui vein juba pudelitesse villiti ja müüki läks.
Selle tagajärjeks oligi pisut hägune ja väheke mulliline vein. Kuigi sellist nähtust peetakse üldjuhul veiniteo praagiks, läks Portugalis selliste Vinho Verde veinidega hoopis teistmoodi – need kergelt kihisevad joogid hakkasid paljudele väha meeldima. Eks ta ju olegi nii, et kui mitte just jahedal talvel, siis päikeselise suveilmaga on ju tore, kui vein keele peal kergelt kihiseb ja mõnusat jahutust pakub.
Kui esimestel kordadel mõtlesid niisuguse pisut untsu läinud veini tootjad, et äh, äkki läheb õnneks ja ostetakse ikka ära, siis edaspidi püüdsid nad juba teadlikult sedasama teha. Et mulle tekitav vein oli pisut häguse väljanägemisega, hakati selle varjamiseks kasutama piimja klaasiga pudeleid. Nii kujuneski välja Vinho Verde veinide mullilisus, mida tänaseni kogu maailmas palavalt armastatakse, aga mida tänapäeval valmistatakse siiski hoopis teistmoodi.
Eksitusest sündinud mullid
Nimelt sai kiiresti selgeks, et selline poolpraak vein, kus käärimine vähehaaval pudelis edasi käib, ei säili kuigi pikalt ja niisugust veini saab müüa vaid väge lühikest aega. Kaasaegses tootmises ei tule kõne allagi lõplikult valmimata veini müümine (välja arvatud juhtudel kus see on eesmärgiks ja eripäraks!). Seepärast lastakse tänapäevases veinitööstuses ka Vinho Verde veinide tootmisel malolaktilisel käärimisel ikkagi korralikult lõpuni käia ja rahva poolt armastatud mullid listakse Verdedesse nii nagu limonaadilegi – süsihappegaasi balloonist. Süsihappegaasi lisatakse aga vaid väheke, et Verde mull oleks õhkõrn, hästi delikaatne ja loomulik.
Vahel harva saab Vinho Verde regioonis mõne veinitootja juures kohapeal aga tänapäevalgi proovida vanaaegset hägusat ja isetekkelise mulliga Vredet, aga see on siis rohkem veinitootmise ajaloo tähtusesga sündmus, samas muidugi oma autentsusega meeliülendav.
Selline poolpraak vein aga ei säili ja kaasaegses tootmises ei tule kõne allagi lõplikult valmimata ja häguse veini müümine (välja arvatud juhtudel kus see on eesmärgiks ja eripäraks!). Seepärast lastakse tänapäevases veinitööstuses ka Vinho Verde veinide tootmisel malolaktilisel käärimisel ikkagi korralikult lõpuni käia ja rahva poolt armastatud mullid listakse Verdedesse nii nagu limonaadilegi – süsihappegaasi balloonist.
Vahel harva saab Vinho Verde regioonis mõne veinitootja juures kohapeal tänapäevalgi proovida vanaaegset hägusat ja isetekkelise mulliga Vredet, aga see on siis rohkem veinitootmise ajaloo tähtusesga sündmus, samas muidugi oma autentsusega meeliülendav.
Kvaliteet on määrav
Kokkuvõttes võibki öelda, et tänane Vinho Verde on sarnane ka Eesti poodide veiniosakondades laialt müüdavate „limonaad-vahuveindega“ (mis näiteks Saksamaal kannavad hoopis nime „Schaumwein“ või „Perlwein), mis pole tegelikult muud, kui süsihappegaasiga karboneeritud tavalised veinid või isegi veinilaadsed tooted. Tuleb tõdeda, et lisaks on ka suur enamus Saksamaal toodetud „sekte“ odavad importveinid Itaaliast ja Prantsusmaalt, millele Saksas vaid gaas lisatud.
Lisatud mulliga Verdet eristab neist “limonaadidest” siiski nende algne väga täpsete kvaliteedinõuetega reguleeritud viinamarjavein ja selle valmistamiseks kasutatud marjasordid: Loureiro, Arinto, Trajadura, Azal, Alvarinho jt.
Portugalis on veini kvaliteedile seatud väga spetsiifilised ja kõrged riiklikud nõuded, mida siinsed veinitootjad ka suure vastutustundega (ja enamasti laiatarbe turutrendidele alla andmata) täidavad. Ja see on väga hea, sest kehvast algmaterjalist valmistatud Vinho Verde veini leiab harva.
Ja tuleb ka meeles pidada, et Vinho Verde vein ei pea olema ilmtingimata mulliga. Paljud Verded – ja eeskätt just kallima ja eksklusiivsema hinnaklassi veinid, eeskätt Alvarinhod, ei ole tehtud mulliga. Ka paljudele klassikalise koostisega odavamatele Verdedele tänapäeval siiski gaasi ei lisatagi, mis tähendab, et nende puhul domineerib siiski piirkonna viinamarjade ja terroir’i ilu ja võlu mullide üle. Need veinid on sageli nii luksuslikud, et gaas vaid segaks täie hingega nende nautimist.
