Kust tulevad mullid Vinho Verde veinidesse?

Alguses peab üle kordama tõe, et Vinho Verde pole tegelikult mingi spetsiifiline vein ega ka viinamari, vaid terve veiniregioon, Põhja-Portugali „roheline piirkond“, kus tehakse väga erinevaid veine (. Ja n-ö Vinho Verde ei pea olema üldse kindlasti valge vein, vaid võib olla ka roosa või punane. Ja on olemas isegi Vinho Verde vahuveinid. Vaata veine siin.

Järgmine küsimus on aga, kust siis saab mull üldse Verde sisse?

Vinho Verde autentsuse annab pudelil olev garantiisilt

Erinevalt vahuveinidest, mis toodetud kas klassiklaise või siis Charmat’ meetodiga, kus süsihappegaas tekib sekundaarse (või arhailise meetodi puhul ka primaarse) pärmikäärimise tõttu, on Vinho Verdes veinides olevad mullid hoopis batsillide klassi kuuluva bakteri Oenococcuse oeni poolt tehtava bakteriaalse malolaktilise käärimise tulemus. Bakterid ei tarbi antud juhul mitte suhkrut – see on juba suures osas pärmide poolt kasutatud alkoholi tootmiseks – vaid toituvad viinamarjades leiduvast maloonhappest (eesti keeles – õunhape), muutes seda piimhappeks ja pehmendades sellega veini maitset.

Tegemist on sama protsessiga, mis on hästi tuntud Chardonnay veinide klassikalise pehme võimaitse (mida kirjeldadatkse ka kui metspähkli või kuivatud puuviljade maitset) ja värskelt küpsetatud leiva lõhna taga. Keda see protsess lähemalt huvitab, võib lugeda väga lihtsas inglise keels selle detailide kohta selgitust tuntud California veinmeistrilt Grant Ebertilt Winc blogis.

Rõõmsad mullid sobivad hästi kuumade suvepäevade, suviste grillipidude ja lõunamaise rannapuhkusega.

Ajalooliselt oli Vinho Verde veinide tootmine suhteliselt primitiivne ja sageli juhtus sedagi, et malolaktiline käärimine polnudki vaadis veel lõppenud (ilm võib Vinho Verde regioonis olla sügiseti külm), kui vein juba pudelitesse villiti ja müüki läks. Selle tagajärjeks oli hägune ja väheke mulliline vein, mida peetakse üldjuhul veiniteo praagiks. Vanemad inimesed küllap mäletavad, et paarkümmend aastat tagasi juhtus seda sageli ka Gruusias valmistud poolmagusate veinidega, mis pudeli avamisel osutusid vahel ootamatult gaseerituks. Hägususe varjamiseks kasutati Vinho Verde piirkonnas tollal piimja klaasiga pudeleid. Mis aga juhtus, oli see, et joojatele hakkas see väike mull meeldima ja sellest sai omaette Vinho Verde veinide tunnus. Nii kujuneski välja Verde mullilisus.

Selline poolpraak vein aga ei säili ja kaasaegses tootmises ei tule kõne allagi lõplikult valmimata ja häguse veini müümine (välja arvatud juhtudel kus see on eesmärgiks ja eripäraks!). Seepärast lastakse tänapäevases veinitööstuses ka Vinho Verde veinide tootmisel malolaktilisel käärimisel ikkagi korralikult lõpuni käia ja rahva poolt armastatud mullid listakse Verdedesse nii nagu limonaadilegi – süsihappegaasi balloonist.

Vahel harva saab Vinho Verde regioonis mõne veinitootja juures kohapeal tänapäevalgi proovida vanaaegset hägusat ja isetekkelise mulliga Vredet, aga see on siis rohkem veinitootmise ajaloo tähtusesga sündmus, samas muidugi oma autentsusega meeliülendav.

Vinho Verde piirkonna mulliline valge vein on enamasti ka madalama alkoholisisaldusega, sobides hästi jahutuseks kas või rannaliival.

Kokkuvõttes võibki öelda, et tänane Vinho Verde on sarnane ka Eesti poodide veiniosakondades laialt müüdavate „limonaad-vahuveindega“ (mis näiteks Saksamaal kannavad hoopis nime „Schaumwein“ või „Perlwein), mis pole tegelikult muud, kui süsihappegaasiga karboneeritud tavalised veinid või isegi veinilaadsed tooted. Tuleb tõdeda, et lisaks on ka suur enamus Saksamaal toodetud „sekte“ odavad importveinid Itaaliast ja Prantsusmaalt, millele Saksas vaid gaas lisatud. Lisatud mulliga Verdet eristab neist “limonaadidest” siiski nende algne väga täpsete kvaliteedinõuetega reguleeritud viinamarjavein ja selle valmistamiseks kasutatud marjasordid: Alvarinho, Trajadura, Loureiro, Arinto ja Azal. Portugalis on veini kvaliteedile seatud väga spetsiifilised riiklikud nõuded, mida tootjad ka suure vastutustundega (ja enamasti turutrendidele alla andmata) täidavad ja see on väga hea.

Paljudele klassikalise koostisega Verdedele tänapäeval siiski gaasi ei lisatagi, mis tähendab, et kõrgema kvaliteediga, kangemad ja kallimad Vinho Verded on tavalised valged veinid, mida eristab teistest valgetest lihtsalt nende piirkondlik eripära. Need veinid on sageli nii luksuslikud, et gaas vaid segaks täie hingega nende nautimist.

 

Meie Vinho Verde valik:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga