Kust tuleb roosa vein?

Kuigi ajaloost on teada, et inimkonna esimesed veinid olidki roosad, on rosé’d näinud aastasadade jooksul paremaid ja halvemaid aegu. Nad on olnud pikka aega täielikus unustuses ja seejärel, viimasel poolel sajandil, saanud turutuultes viseldes külge mitte just kõige tõsisemalt võetavate jookide pitseri. Just nüüd on aga käes aeg, mil veinitootjad, eriti Lõuna-Euroopa maades, on hakanud roosade veinide tootmist taas kõrgelt väärtustama.

Turule toodud uute rosé’de seast on võimalik leida tõsiseid meistriteoseid. Ja enam ei pea paika, et rosé on vaid magusapoolne ja mõttetu jook, mida haarata n-ö jooksu pealt janu kustutamiseks ja mille suunas ei sobi tõsisel veinihuvilisel vaadatagi. Rosé võib olla ka täiesti kuiv vein, ta võib olla isegi vaadis käinud vein. Ja kindlasti on ta suurepärane valik gastronoomilises mõttes, pakkudes naudinguid kala- või kanaliharoogade, idamaiste toitude ja miks mitte ka barbecue kõrval. Võib tunduda uskumatu, aga roosa vein sobib hiilgavalt hästi isegi Eestimaise jõululaua kaunistamiseks verivorstide ja vürtsika kõrvitsasupi juurde.

Kust roosa vein tuleb?

Alustama peakski ehk tõsiasjast, et erinevalt paljude inimeste arvamusest ei ole roosa vein punase veiniga roosaks värvitud valge vein. Mõnedes maades, näiteks Saksamaal, lubatakse tõesti siiani kasutada punast veini rosé’dele soovitud värvi andmiseks. Ka Prantsusmaal on lubatud vahuveini roosaks värvimisel kasutada punast veini, aga seda üksnes Champagne’i veinipiirkonnas. Kõikjal mujal on selline ühe veini teisega värvimine aga keelatud, mõne väga üksiku väikse erandiga.

Kuidas siis roosa vein roosaks saab? Lühidalt öelduna tehakse rosé’d punastest viinamarjadest, aga punase ja valge veini valmistamismeetodite vahelisel noateral kõndides. Veinitegu alustatakse nagu punase veiniga. Marjad purustatakse ja mahl jäetakse koos nahkadega seisma. Siis täpselt õigel ajal (see hetk on ülitähtis) eraldatakse mahl nahkadest-seemnetest ja edasi läheb kõik juba nii, nagu valget veini tehes: mahl pannakse valge veini tehnoloogiast lähtuvalt kinnistesse nõudesse käärima. See “täpselt õige moment” määrab roosa veini kogu tuleviku, tema värvi, maitsed ja muud omadused.

Pärast mahla väljapressimist on asi juba kontrolli all ja muuta saab vaid vähest. Enne seda on aga parameetreid päris mitu. Tähtsaim neist ongi kahtlemata aeg ise, mille tulevane roosa vein veedab kääritusnõus koos marjakestadega. Sellest mõnest tunnist kuni maksimaalselt paarist päevast sõltub, kui roosa saab vein olema. Punased pigmendid lahustuvad marjanahkadest, erinevate viinamarjasortide nahkades on pigmente erinevas koguses, ja need annavadki veinile heledama või tumedama roosa värvi.

Teine moment, millega veinimeister saab mängida, on temperatuur, millel purustatud marju hoitakse. Mida jahedam on veinikeldris, seda vähem lähevad tanniinid mahlasse. Ja seda pehmema maitsega tuleb vein. Kui purustatud marju hoitakse kõrgemal temperatuuril, siis algab üsna kiiresti viinamarjadega koos segusse tulnud pärmiseente paljunemine ja alkoholi tase tõuseb. See omakorda soodustab tanniinide lahustumist ja vein saabki tugevamate maitsetega.

Millistest viinamarjadest?

Kõige suurem küsimus on muidugi hoopis see, millisest viinamarjast või viinamarjade segust roosat veini tehakse. Siit algab lõputu ekskursioon erinevate maitsete ja maitsenüansside maailma. Klassikalisi prantsuse roosasid veine tehakse üldjuhul kergematest marjasortidest nagu Grolleau, Cabrenet Franc ja Pinot Noir. Need sordid annavad väiksema täidlusega veine. Vaadates aga ülemaailmset pilti, siis on tänaseks proovitud rosé’sid teha juba pea kõikidest punastest viinamarjadest, mis maailmas olemas, sealhulgas ka kõige võimsamatest punase veini marjasortidest. Ainsaks erandiks on muidugi tenturier’ sordid ehk need vähesed viinamarjad, mis on ka seest läbinisti punased. Need on näiteks Alicante Bouschet, mis on leidnud endale uue kodu Portugalis, ja Gruusia Saperavi, mille suurim kasvataja on tänaseks USA.

Portugali veinitegijad armastavad näiteks valmistada roosat veini oma iidsetest, lausa mustanahalistest ja antotsüaniinilt (värvaine) rikastest  sortidest nagu Trincadeira, Touriga National ja Baga. Samuti on populaarsed roosa veini marjad Aragonês (mille analoog Hispaanias on Tempranillo) ja Syrah. Tõsi, need tugevad ja maitsekad sordid pakuvad rosé tegemisel veinimeistritele ka parajalt väljakutseid, aga portugallased on visad ja ületavad neid rõõmuga. Huvitav on tõdeda, et mitmed neist väga tumedatest sortidest valmistatud roosad veinid on tegelikult vägagi heledad ja malbed. Tundub, et just siit leiabki kõige elegantsemaid valikuid.

Roosa vein tootmise apsakast

Ent kust siis õieti pärineb ka Eestis laialt levinud arvamus, et roosad veinid on kerglased ja mõnede arvamuste kohaselt lausa mõttetud veinid üksnes basseiniäärel limpsimiseks? Selle mõistmiseks peab ajaloos natuke tagasi vaatama.

Kui antiikaeg kõrvale jätta, siis klassikaliselt peetakse rosé’de arhetüübiks Euroopas prantslaste Rosé d’Anjou’d ja Ameerikas Sutter Home’i toodetavat White Zinfandel’it. Aga viimasest sai ju roosa vein eksituse läbi. Nimelt asus tootja tegema punastest Zinfandeli marjadest (seesama, mis Itaaliast tuntud Primitivo) valget veini, aga tehnoloogilise apsu tõttu jäi veinivabriku töötajatel ühe partii mahl õigel ajal pressimata ning tulemuseks oligi ehmatav roosa vein. Et partiid mitte raisku lasta, tehti hea nägu ja paisati vein müügile, nagu poleks midagi juhtunudki. Ja siis juhtus omakorda, et tarbija võttis roosa veini rõõmuga omaks.

Ameerikas lööb roosa ja enamasti ka magus White Zinfandel jätkuvalt laineid.

Pisut hiljem juhtus sama veiniga veel teinegi väike tehnoloogiline apsakas. Nimelt peatus ühe 1975. aasta partiil käärimine vale koostise tõttu liiga vara, mille tagajärjeks oli tootjal kuiva veini asemel äkitselt suur kogus poolmagusat White Zinfandel’it. Ja jälle juhtus sama: raisku laskmise asemel paistai see müügile, mille järel selgus, et just seda ameeriklased tahtsidki! Siit edasi tekkiski trend, et kui roosa, siis ka magus või vähemalt poolmagus.

Algas hoopis Portugalist

Roosa veini tegelikeks ristivanemateks võib aga pidada hoopis portugallasi, sest veel enne Ameerika “valget” Zinfandelit otsustasid kaks Portugali veinitootjate perekonda umbes samal ajal tuua turule massidele orienteeritud magusa, kihiseva ja roosa veini, et minna sellega maailmaturule. Nii sündis 1942. aastal Matteuse Rosé, tänaseks suurima Portugali veinitootja Sogrape toodang, mis jätkuvalt laineid lööb, eriti väljaspool Portugali.

1944. aastal paiskas Portugali vanimaid veinitootjaid J. M. da Fonseca müügile gaseeritud roosa veini nimega Lancers – suure eduga on see tootmises tänaseni, kuigi taas põhilise turuga Ameerika Ühendriikides. Räägitakse, et Ameerikasse sattusid need veinid koos teise ilmasõja järel kodumaale tagasipöördunud sõduritega, kes olid neid toredalt magusaid ja pisut joovastavaid jooke Euroopas armastama hakanud. Mõlemad veinid olid algusest peale odavad ja lihtsad ning nii nad muutusidki kiiresti mitte just väga veiniteadliku, kuid peomaia tavatarbija lemmikuks. Nad on seda tänini, eriti väljaspool Portugali ja väljaspool professionaalsete veiniinimeste ringkondi.

See kõik aga tõigi kaasa tõsisemate veinisõprade vastuseisu roosadele veinidele kui kahtlase väärtusega kraamile. Pärast White Zinfandeli magusaks muutumist läks asi isegi Ameerikas isegi nii ekstreemseks, et hakati kandma lausa T-särke kirjadega “ Hoia oma sõpru Valge Zinfandeli eest!”.

Kas jätkub ikka kõigile?

Nüüd on aga tuule suund muutunud. Roosa veini populaarsus on tõusuteel ja tõsiseltvõetavus taastamisel. Ka rahvas nõuab üha rohkem roosat veini, eriti soojadel maadel ja külmematel maadel soojalainete ajal. 2018. aastal juhtus ju peaaegu katastroof, kui äkitselt kusagil juulis-augustis teatati, et roosa veini varud on lõpukorral. Edasi vajutasid tootjad gaasi põhja ja nüüd ei leia naljalt veinimaja, kes poleks asunud proovima kätt oma rosé(de) valmistamisel.

Just siit on sündinud aga veel üks suur väljakutse. Mitte kõigil ei tule rosé tegemine kohe esimestel katsetustel hästi välja. Seetõttu on maailm jätkuvalt täis küsitava väärtusega roosasid veine, mis seisavad samas reas kvaliteetsete roosade kõrval. Seda on iga otsiv hing küllap kogenud ka Eestis, kui on hakanud lähemalt uurima (tegelikult – maitsma) supermarketite veiniosakondade roosade veinide valikut.

Meiegi oleme Portugalis panustanud oma MilVinhose portfelli rosé’de valimisse väga palju aega ja hoolt. Oleme viimase kahe-kolme aastaga maitsnud siinsete veinitootjate juures enam kui 100 erinevat roosat veini, aga neist on sõelale jäänud vaid iga kümnes. Meie e-poest ei leia te selsamal põhjusel ka kuulsat Mateust ega Lancersit. Küll aga saate soovi korral tutvust teha hulga tõeliselt põnevate rosé’dega alates päris odavatest kuni keskmise hinnaklassini välja, millele lisanduvad varsti ka mõned kallimad. Ja meie e-poest leiab isegi tehnoloogiliselt imekspandava 0-grammise (!) suhkruga rosé Quinta dos Termose‘lt. Värvitoone ja maitsenüansse saab aga igaüks valida täpselt oma soovi järgi õrnroosast pea punaseni ja metsamarjastest mineraalsete veinideni välja.

MilVinhose rosé’dest saab ülevaate siin. Mõned toredad roosad veinid leiab muidugi ka vahuveinide seast.

Ja lõpuks ka üks üllatus! Maailmas on vaid mõned üksikud roosad viinamarjasordid, millest tehakse rosé veini. Üks neist on iidne ja isegi Portugalis üsna haruldane lilla muskaatviinamari Roxo. Sellest tehtud roosa veini oleme toonud ka Eesti veininatutejatele maitsmiseks. Lähemalt on sellest harudlasest marjast kirjutatud eraldi blogiartiklis ja alles teist aastat toodetud eksperimentaalse Bacalhoa Roxo Rosé kohta saab lugeda siit

Meie roosad veinid