Portugali mullid võitsid tänavu kokku 26 medalit, neist 17 teenis veinimeister Osvaldo Amado.

Kokku võitsid Portugali vahuveinitootjate mullid tänavu 26 (!) medalit. Mis veelgi imekspandavam – võiduvahuveinidest tervelt 17 (!) on sündinud superveinimeistri Osvaldo Amado (pildil) käe all. Neist kaksteist tulevad Bairrada ühe suurima ja kuulsaima tootja Adega de Cantanhede põhjatust veinikeldrist – ja omakorda kuus neist on MilVinhos juba toonud Eestisse!

Siinkohal on ka põhjust mainida, et Osvaldo Amado on üks kahest Portugali veinimeistrist, kelle tehtud veinid on aastakümnete jooksul võitnud maailmas enam kui 1200 medalit. Medalite osas suudab temaga Portugalis (aga võib-olla ka kogu maailmas) võistelda ainult Jaime Quendera, kelle kaks vahuveini Casa Ermelinda veinimajast valiti samuti tänavuse TOP 50 hulka.

See võib olla väheke üllatav, aga Top 50 klassikalise meetodiga valmistatud vahuveinide tänavuseks absoluutseks võtjaks ehk nimekirja esinumbriks 97 punktiga 100-st valis žürii Adega de Cantanhede veinimaja üsna “igapäevase”, aga tõesti ülimalt nauditava, valgetest viinamarjadest tehtud Marquês de Marialva Blanc de Blancs Bruto.

Teisele kohale tuli üks roosa Pinot Noir Austraaliast, selle järel aga taas vaid ühe punkti jagu väiksema hindega ehk 96 punktiga kuldmedali ja kolmanda koha pälvinud Adega de Cantanhede veinimaja kõige eksklusiivsem vahuvein Marquês de Marialva Cuvée Primitivo Grande Reserva Brut Nature 2014. See on aga Portugali mõistes juba röögatu hinnaga ja igast otsast luksustoode.

Kuldmedali võitnud vahuveinid

Ka prantslased imetlevad

Siinkohal tasub meenutada veel üht 2021. aasta sügistalvel toimunud märgilise tähtsusega võitu, kus mainekas Prantsusmaal, Burgundias peetav ülemaailmne vahuveinifestival Effervescents du Monde^® 2021 valis maailma kümne (!) parima vahuveini hulka Osvaldo Amado sama brändi roosa esmpuamnt’i Marquês de Marialva Baga Rosé Bruto. Olgu öeldud, et seesama lihtne ja südamlik, karge ja kirgas mull leidis muidugi endale koha ka WinePleasures Top 50 nimekirjas hõbemedalistide seas.

Lisaks neile jõudsid hõbemedalistidena “Top 50 Great Sparkling Wines of the World for 2022” võidulisti Osvaldo Amadolt veel kaks imelist vahuveini, mis olid võidunimekirjas ka eelmisel aastal, nüüd küll mõlemad neist uute vintage’idega – tumepunasest Baga viinamarjast valmistatud hõbevalge Marquês de Marialva Baga Blanc de Noir Bruto 2019 ja ülivõimas ning täiesti erakordne ja aasta-aastalt igas maailma nurgas medaleid võitev Marquês de Marialva Bical&Arinto Bruto Reserva 2017. Koos nendega teenis hõbemedali ja 91 punkti ka viimase noorem veli Marquês de Marialva Bical&Arinto Bruto.

Hõbemedali võitnud vahuveinid

Ei pea maksma miljoneid

Osvaldo Amado (57) on hiljutises intervjuus Portugali sommeljeede ajakirjale öelnud, et kõige keerulisem ja töö- ning vaimujõumahukam ongi tema jaoks just odavama hinnaklassi vahuveinide tegemine. “Luksusjoogid teevad end ise, mul tuleb vaid kohal olla,” naerab ta, “aga n-ö igapäevased mullid peavad olema nii head, et inimesed neid ostavad. Ja ostavad nad ainult siis, kui need tõesti maitsevad!”

Täpselt samast maailmavaatest lähtub oma töös ka Jaime Quendera, kelle kaks vahuveini Casa Ermelinda veinimajast – tammevaadine ja väga pikalt laagerdanud Casa Ermelinda Freitas Branco Reserva Bruto 2012 ja igapäevaselt lihtne Casa Ermelinda Freitas Branco – jõudsid nii sel kui möödunud aastal “Top 50 Great Sparkling Wines of the World” nimekirja. Esimene neist on MilVinhose e-poes juba paar aastat müügil ja oma fännklubi leidnud, aga teise püüame tuua Eestisse eelolevaks kevadeks.

Nii WinePleasures kui Effervescents du Monde rakendab veinide hindamisel n-ö pimemaitsmist, kus žürii liikmed hindavad vahuveine teadmata, mis on nende hind või milliselt maalt nad tulevad. Seega on veiniprofid neis edetabeleis öelnud välja oma ausad arvamused maitseelamuste põhjal.

Ent põnev on ka see, mis maade vahuveinid, lisaks portugallaste suurele edule, kummalgi konkursil võitjate hulka jõudsid. Top 50 hulka klassikalise šampanjameetodiga valmistatud vahuveinide kategoorias valitigi kõige enam Portugali ja Hispaania mulle, nende järel tuli Itaalia, aga silma paistsid ka Moldova ja Sloveenia ning pildile pääsesid Argentiina, Austraalia, Prantsusmaa, Tšiili ja Inglismaa.

Selge on ka see, et häid jooke on maailmas palju rohkem, kui medalitega autasustatud jooke.

Prantsusmaal Effervescents du Monde’il valiti aga “maailma kümne parima vahuveini” hulka (tegelikult sattus žürii antud punktide järgi lõppnimekirja 15 võitjat!)) kolmandik Prantslaste endi jooke ning lisaks jäid sõelale Itaalia, Bulgaaria, Moldova, Hispaania, Portugali, Kanada, Šveitsi, Kreeka ja Ungari mullid.

Muidugi tuleb kõiki konkursse vaadata ka sellest vaatevinklist, et võitjaid valitakse ikka vaid nende seast, kes oma tooted konkursile on saatnud. Palju tootjad seda ei tee ja ükski tootja ei suuda saata oma veine igale konkursile. Nii et kindel saab olla vaid kolmes asjas: et medaliga jook on alati silmapaistev; et Portugali vahuvein on kõva sõna ja üha enam tunnistab seda kogu maailm; ning samuti on päris selge, et maailmas on häid jooke palju rohkem, kui medalitega autasustatud jooke. Silmapaistvalt häid ja ka väga erilisi vahuveine leidub igale maitsele ka MilVinhose e-poes.

Vahuveine valima >>

The post Parimad vahuveinid maailma tipust, mida tänavu maitsta appeared first on MilVinhos.

Pealinnade lähedal on pea kogu maailmas asjad ikka teisiti. Suurlinn tõmbab inimesi ligi, tõmbab ligi äri, raha, moodsaid asju ja muidugi turiste. Ka Portugali veinipiirkondadest on just Lissabon see, mille ümber on kõige rohkem segadust, eriarvamusi, kaksipidimõistmist – nii head kui ka halvemat. Mäletan hästi, et kui me aastaid tagasi MilVinhost käivitasime, siis Eesti sommeljeedega suheldes kuulsime ühtede suust arvamust, et Lissaboni veinid on kindlalt Portugali parimad – ja teistelt, et Lissaboni piirkonna veinid ei kõlba juuagi. Nüüd aga tuleb tõdeda, et ka me ise jõudsime Lissaboni veinipiirkonnast Eesti jaoks veinide ostmiseni alles mitu aastat hiljem – kuigi läbi käisime palju kohti. Milles siis teema?

Lissaboni veinipiirkond jääb pealinnast põhjapoole ja ulatub mõnekümne kilomeetri laiuse keelena mööda Atlandi ookeani rannikuala peaaegu Portugali vahuveiniregiooni Bairradani välja. Pindalalt pole ta kaugeltki suurm regioon, aga veinitoodangu mahult edestab ta kõiki teisi. Nagu portugallased ise ütlevad – seal tehakse suurepäraseid veine, mis vahel on ka üsna kallid, aga väga palju toodavad sealsed veinimajad ka kerget ja odavat n-ö masstoodangut, mis vahel mekib hästi, aga mille kvaliteet jätab vahel ka soovida. Nii et reegel, mis töötab üsna hästi Portugali kaugemates ja väiksemates piirkondades – et siin kehvi veine polegi – ei pruugi pealinna lähistel paika pidada. Või õigemini öeldes – eks müüa saab ikka seda, millal on ostja.

Omal moel aitab aga siin kaasa ka pealinna ümbruse rahva soov võtta üle moodsaid trende, teha nii, nagu tehakse mujal – teha moodsaid, kergeid ja erksama happesusega veine, nagu näib globaalne mainstream turg nõudvat. Ja muidugi täita viinamäed rahvusvaheliste marjasortidega, mille nimed kõlavad – jällegi kui turutuuli kuulata – nagu palsam kõrvadele.

Ent see oli vaid taustaks. Tegelikult on Lissaboni veiniregioon, nagu kogu Portugal, pikitud väärt pärlitega. Need tuleb lihtsalt üles leida. Ja kuigi Lissaboni piirkonna ühtseks jooneks on savised-lubjakivised mullad ja rohkelt ookeanilt tulevat aastaringset niiskust, siis tasub meenutada, et pealinna järgi sai see veiniregioon endale nime alles tosin aastat tagasi, kui selguse huvides liideti ühe mütsi alla kümmekond väiksemat, mille nimesid keegi peale portugallaste endi meeles ei suutnud pidada. Praeguseni on Lissaboni regiooni sees eraldi DOC-idena olemas näiteks tugevate punaste veinide poolest kuulus Alenquer, valgete veinide häll Bucelas, Sauvignon Blanc’i paradiis Torres Vedras, sõna otseses mõttes ookeaniluidetel asuvate viinamägedega Colares, üllatuslikke vahuveine valmistav Obidos jt. Kõigil neil on oma erinevused, aga ühiseid jooni on piisavalt.

Kui seni on olnud MilVinhose e-poe valikus vaid kaks Lissaboni veinipiirkonna veini – suurepärased ja kõrgelt hinnatud Vale da Mata Tinto ja Vale da Mata Branco – mille on valmistanud Alentejos asuva kuulsa Rocimi veinimaja omanik ja peaönoloog Catarina Vieira oma vanaisa mälestuseks (marjad on toodud vanavanemate talu viinamägedelt), siis nüüd oleme valinud Eesti veinisõpradele Lissaboni regiooni maitseid esindama veel kaks tootjat. Neist üks jääb veel nädalaks ootele, aga teise veinid on juba kohal ja neid on võimalik maitsma hakata.

Quinta da Folgorosa on üle 300-aastase ajalooga veinimõis vaid poolsada kilomeetrit Lissabonist ja vähem, kui kakskümmend ookeanirannast. Siinsed kaunid viinamäed asuvad savisel, teised savi- ja lubjakivisegusel pinnasel 200 – 300 meetri kõrgusel. Veini on siin toodetud juba väga ammustest aegadest, ürikute andmeil lausa aastast 1711. Aga mõned aastad tagasi sai siinne veinitootmine veel kord uue hingamise koos uute omanikega. Ja nüüd on väga põnev jälgida, mis edasi saab. Igatajes toodi tänavustelt rahvusvahelistelt veinivõistlustelt koju hulk kuldmedaleid.

Neis veinides on päikest, ookeanituulte kargust ja lubjakivise maapinna mineraalsust.

Quinta da Folgorosa veinide puhul meeldis meile eeskätt nende kargus ja põnevad mineraalsed maitsed. Folgorosa viinamägedel kasvab nii iidseid Portugali marjasorte kui ka maailmanimesid nagu Cabernet Sauvignon ja Sauvignon Blanc. Proovige neid maitsvaid üheviinamarjaveine! Folgorosa Touriga Nacional 2015 tõi tänavuselt rahvusvaheliselt Brüsseli veinikonkursilt kuldmedali. Sama aasta Cabernet Sauvignon on Vivinos Tourigaga sama kõrges hinnas. Kuid meie enda suurim lemmik on väga eriline ja lõunamaine Folgorosa Sauvignon Blanc 2019, mille hinne Vivinos on lausa ülikõrge 4,2.

Et Lissaboni maitsetega tutvust teha tõime Quinta da Folgorosast Eestisse ka valiku igapäevaseid lihtsaid veine. Fulgor Tinto, Fulgor Rose ja Fulgor Branco võiks olla hea vaheldus Lõuna-Portugali “päikest pritsivatele” raudvaraveinidele.

Ja siin on Quinta da Folgorosa 2015, veinikeldris pikki aastaid laagerdanud üsna eriline ja võimas punane blend, mis tõi tänavu koju kuldmedali nii MUndus Vinilt kui Concours Mondial de Bruxelles 2021’lt.

Valik Lissaboni veine

The post Lissaboni veinipiirkonna moodsad maitsed appeared first on MilVinhos.

Umbes siis, kui Eestis joostakse marti ja peetakse isadepäeva, valmistuvad portugallased amforate avamiseks. See mitme aastatuhande eest vanade roomlaste poolt Alentejo aladele toodud veinivalmistamise traditsioon on teinud viimasel tosinal aastal läbi suure ja tormilise renessansi. Juba viis-kuus aastat tähistatakse novembri teisel nädalavahetusel kogu Portugalis amforaveini päeva. Värske vein tänavusest saagist on nüüd valmis saanud.

Umbes-täpselt 45 päeva on marjad veetnud savist nõudes, kus nad on käärinud, veiniks saanud, marjanahkadel laagerdanud ja lõpuks läbi nahkadest, varrejuppidest ja veinisademest n-ö loodusliku sõela amfora alumisse otsa selginenud. Nüüd tuleb külarahvas kokku, veinimeister kinnitab amfora kõhu all olevasse avasse kraani või paneb lihtsalt punni asemele vooliku ja kannud täidetakse värske veiniga. Vanasti joodi seda savist toopidest või ka pronksist karikatest, nüüd muidugi ikka pigem klaasidest. Pidu võib alata!

Vanade roomlaste poolt Lõuna-Portugali aladele toodud amforaveinide valmistamise traditsioon ei ole Alentejos kunagi katkenud. Väikestes külakõrtsides ja paljude perede veinikeldrites on ajast aega amforaveini tehtud. Ikka seisis kusagil söögikohanurgas või koduses veinikeldris savinõu, kus marjad oma elu elasid ja pimeda sügise saabudes värske veinina inimestele rõõmu valmistasid. Kuid viimasel kümmekonnal aastal, kui kõik öko on järjest rohkem moes, on amforaveinide kuulsus üha kasvanud. Lausa sedavõrd, et nüüd valmistavad amforaveine ka paljud veinimajad, neid tuleb üha juurde – ja ikka on poolest talvest amforad tühjad, vein otsas ja soovijate sabad ukse taga.

Herdade do Rocim, muide, oli esimesi veinimaju Portugalis, kus hakati amforaveine pudelitesse villima. Just Rocimi veinimeistrite Catarina Vieira ja Pedro Ribeiro eestvõtmisel hakati Alentejos pidama ka iga-aastast amforaveinide päeva, et sellele põnevale veinitegemise traditsioonile tähelepanu juhtida. Ka tänavu avavad Portugalis 13. novembril rahvale uksed kõik veinimajad, kus amforaveine tehakse.

Kuidas vein amforas valmib?

Portugallaste oma sõna amfora jaoks on talha. Talha-veini (vinho de talha) tehakse nii, et küpsed marjad purustatakse käsitsi ja heidetakse suurtesse pealt lahtisesse amforasse käärima. Alati lähevad amforasse koos erinevad marjasordid, tihtipeale arhalised kohaliku piirkonna sordid, mõnikord isegi punaste sekka väheke valgeid jne. Nagu juba mainitud, siis sinna jäävad nad 45 päevaks, mahl ja marjanahad ning seemned-varred kõik koos. Ka pärm selle veini jaoks pärineb üksnes viinamarjade endi küljest.

Ikkagi läheb igal aastal nii mõnigi amfora puruks ja see on suur kahju.

Selle aja jooksul tuleb aga inimestel iga päev mitu korda redeliga savinõu otsas asuva amfora suu juurde ronida, et pinnale kerkivatest kestadest „müts“ pika kepiga lahti segada. Ega see kerge töö ei olegi. Aga muidu juhtub, et kääriv vein lööb savinõu lõhki. See “valvamine” ongi kõige suurem kunst, sest ikkagi läheb igal aastal nii mõnigi amfora puruks ja see on suur kahju. Amforatest on alati puudus – see põhjendab ka, miks amforaveine on alati vähem, kui vaja. Amforaid ei saa kusagil vabrikus tööstuslikult toota, vaid neid laovada amforameistrid käsitsi, nii 10 – 20 sentimeetrit päevas, sest savi peab kuivama.

Oluline moment on Portugali amforaveinide juures ka see, et siin ei võõbata savinõusid seestpoolt vaikudega, mis teekisd veini teravamaitseliseks, nagu teame mõnede veinide puhul Kreekast. Nagu piltidelt näha, siis siin ei maeta amforaid ka Kaukaasia kombel maa sisse, vaid nad seisavad veinikeldris, kõrvuti metall- või tammevaatidega. Kääriba amfora suu peale pannakse lihtsalt puhas köögirätik.

Kõige tähtsam on savinõus valmistatud veinide puhul aga see, et savi on poorne – see aga tähendab, et kogu amforas veedetud aja jooksul saab tulevane vein parasjagu õhutatud. Järjekindel oksüdeeerumine ongi see, mis annab amforas olnud veinile omamoodi maitse. Ja teiseks muidugi savi ise, mis tuleb pinnasest, maapõuest. Just sealt ammutavad amforaveinid endasse võluvaid maapinnase, kompostihunniku ja seenemetsa maitseid, vahel ka kriidiseid-kiviseid toone.

Kuid vähestel õnnestub minna Alentejosse kohapeale värsket amforaveini maitsma. Sestap ongi Rocimi veinimaja teinud eraldi toote Fresh from Amphora (1-liitrises pudelis), mis oma eheduses ja otsekohesuses on peaaegu sama, mis värskelt amforast kannu lastud vein. Tähelepanu nõrganärvilistele! – see vein võib teid ehmatada, kui olete harjunud veini juures pidulikus riietuses nooblilt klaase kõlistama. Aga proovige teda pisut jahedmalt, näiteks pizza, kotlettide või ühepajatoidu juurde, võib-olla isegi savikruusist – ja arhailine elamus on garanteeritud. Temperatuur võiks jahedal aastaajal olla nii 13 – 14 kraadi, soojal suvel aga lausa valge veibi kandis 10 – 12 kraadi.

Kolm trepiastet viimistletumad, ent siiski ehedalt teistsugused, on Herdade do Rocim Amphora Tinto ja Herdade do Rocim Amphora Branco. Need veinid on küll samadest amforatest, aga läbinud seejärel ligi aastase järelküpsemise pudelites – nende elegants ja viimistletus on simapaistvad. Ent kõik arhailine on neis alles. Need on imelised veinid!

Sulandatud stiilid

Siit edasi aga tulevad juba katsetused ja mäng. Üha enam kompavad veinimeistrid amforaveininduse piire ja sulandavad erinevaid veinivalmistamise stiile. Siit algab uus ja nautlev, ootamatusi täis maailm, mida on põnev avastada. Näiteks tõi Rocimi veinimaja mõni aeg tagasi välja uue ja jahmatavalt kauni punase veini Herdade do Rocim Bela Luz Douro, kus iidsete viinapuude marjadest tehtud veinist pool on laagerdanud aastajagu Prantsuse tammevaatides, teine pool aga väikestes (!) saviamforates. Tulemus on äärmiselt stiilne ja lõputult meelas. Tammevaadi ja saviamfora kooslus on särtsakas!

Ka veinimeister Bernardo Cabral on juba aastaid tagasi katsetanud väikeste saviamforatega. Tema eksperimentaalne punane vein kuninglikult Leziriase looduskaitsealalt Tyto Alba Castelão em Barro 2016 on käärinud Alžeeria-tüüpi betoonmahutites, aga läinud pärast seda 12 kuuks laagerdama väikestesse saviamforatesse. Viimased paar kasti seda nüansirikast veini on MilVinhose laos veel huvilisi ootamas.

Kõige uuema tootena jõudis aga MilVinhose e-poodi kümmekond kasti veinimeister António Maçanita järjekordset “eksperimenti” FitaPreta veinimajast Fitapreta Branco de Talha 2019 – vaid neli amforatäit (4170 pudelit) valminud omanäoline vein, mis tootja juures müüs läbi nädalaga.

Maçanita on seda veini tehes läinud taas oma eripärast teed. Ta on lasknud kaht sorti valgetest marjadest mahlal välja nõrguda ning pannud siis selle klaari neste neljaks nädalaks veinikeldrisse saviamforatesse käärima. Edasi on vein laagerdanud veel terve aasta roostevabades tankides. Tema kätetööd ja looduse ilu jääb üle vaid imetleda!

Vaata kõiki MilVinhose e-poe amforaveine siit

The post Novembri teisel laupäeval avatakse Alentejos amforad appeared first on MilVinhos.

Mingorra veinimaja asub kuuma ja päikeselise Alentejo südames Lõuna-Portugalis. Uvade perekonnale kuuluv Mingorra on tegelikult palju enamat, kui vaid veinimaja. See on tõeline farm, kus 1400 hektaril asuvad lisaks viinamägedele ka viljakad oliivisalud, parimas vanauses mandlikasvandused, viljapõllud ning laiuvad maalilised korgitammede metsad, muidugi siin-seal koos kariloomadega, kes avarate tammevõrade all päikesest varju otsivad. Ühe perekonna majapidamise jaoks on see kõik vägagi muljetavaldav.

Randasid täis Portugali lõunarannikuni jääb siit sadakond kilomeetrit ja põhjapool, õieti loodes asuva Lissabonini pisut üle kahesaja kilomeetri. Kõige toredam on aga seejuures Uvade perekonnanimi – uva tähendab portugali keeles viinamarja

Viinamägesid on Mingorra aladel kokku 170 hektarit, kus marjasorte kasvab üle kahekümne. Nende hulgas on põlvkondi vanu istandusi, kus kasvavad iidsed viinapuud ja traditsioonilised Portugali marjasordid nagu Trincadeira, Tinto Cão, muidugi Touriga Nacional, aga ka uusi ja moodsaid viinapuupõlde, kus annavad saaki maailmasordid nagu Semillon, Cabernet Sauvignon, Merlot ja Sauvignon Blanc. Ning taas, perefarmi jaoks on seda kõike Portugali mõistes väga palju – ainuüksi veinitoodang on jõudnud selles majas miljoni pudeli piirini aastas.

Mõnedki Mongorra uhkemad veinid püsivad aastast aastasse Portugali parimate hulgas ning eksklusiivsemaid neist on võimalik saada vaid siis, kui toodang on ette tellitud. Tippveinide nagu mustadest marjadest Mingorra Black ja kogu Alentejo ühelt vanimalt viinamäelt pärit Vinhas da Ira osas on see paraku tähendanud viimastel aastatel ka tuntavat hinnatõusu – sest hinna dikteerib nõudlus. Ja neid mõlemaid veine on vähe.

Puhas marmor

Kui tänavu juulis Mingorrat pooleteise aasta järel taas külastasime, olid asjad seal lausa tormiliselt edasi liikunud. Lisaks oma perele oli veinimajas tööle asunud uus välisturgude müügijuht Cláudio Martins. Koos temaga päikesekuumuses Mingorra maadel jalutades näitas viis ta meid esimese asjana veinimaja taha kaevatud suurt auku vaatama. “Siis kerkib veinikeldri juurdeehitus, pea sama suur, kui praegune maja. Aga näidata tahtsin ma teile meie pinnast – praegu on unikaalne võimalus näha läbilõiget maapinnast, millel meie viinamarjad kasvavad,” osutas Cláudio roosakaspunasele triibulisele vaatepildile.

Ja tõesti, helepruuni mulda on siin vaid vaevalt 10-15 sentimeetrit, selle all paarkümmend sentimeetrit punast savi ja edasi puhas marmor! Alentejos, küll pisut idapoolses osas, asuvad ju Portugali kuulsad marmorikaevandused.

Öeldakse, et veini jaoks on seda parem, mida toitainetevaesemal pinnasel viinapuud oma marjad kasvatavad. Tõelised viinapuud on visad ja kangekaelsed. Veiniviinapuude juured on osavad leidma kaljupragusid, et jõuda ka sügaval asuvate veesoonteni. Iidseid viinamägesid on Portugalis lausa seadusega keelatud lisaveega kasta, sest see lahjendaks maitsete intensiivsust ja rikuks autentsuse. Alentejo veinipiirkonna vaene, valdavalt kiltkivine ja kohati graniidist ning marmorist maapõu ongi üks vastus siinsete veinide kirkale maitsetepaletile.

See on ka üks põhjuseid, miks samadest marjasortidest veinid võivad olla väga erinevad isegi naabertaludes.

Kuid kaugeltki mitte kõik Alentejo viinamäed ei kasva marmoril. Kuigi kivine, siis pinnasematerjal on siin üsna mitmekesine. Ja see on ka üks põhjuseid, miks samadest marjasortidest veinid võivad olla väga erinevad isegi naabertaludes. Kusagil on allikaid rohkem, savi või kivim sisaldab pisut teisi komponente jne.

Ilmselt ongi see roosa pinnas üks märksõnu, mis teeb Mingorra veinid väga omapäraseks. Ääretult elegantseks, esmapilgul mõnede veinide puhul lausa mahedaks, aga sisemiselt hästi päikeselisteks. Üks ühine omadus on neil veel – nad kõik on väga gastronoomilised, väga toidulauasõbralikud.

Mingorra peaveinimeister on juba aastaid olnud Alentejos tuntud ja austatud Pedro Hipólito. Tema ideede järgi on sündinud ka praegune Mingorra veinimaja, mis valmis tosin aastat tagasi. Läinud kevadel pakkus Mingorra farmi omanik Henrique Uva Pedrole Mingorra veinimaja tegevjuhi kohta. Nüüd ongi Pedro juhtimisel loodud meeskond, kel on eelolevateks aastateks laual suured plaanid. Meil Eestis veinimaitsjatena on aga põnevus jääda jälgima Mingorras toimuvat ja ootama uusi üllatusi.

Herdade da Mingorra veinimajas valmistatakse praegu ligi paarikümmet punast, valget ja roosat veini, sealhulgas Gourmet-sarjas kaht vahuveini ja kaht erinevat dessertveini. Suvise külaskäigu järel laiendasime Mingorra veinide valikut ka MilVinhose e-poes, sest nad tundusid lihtsalt nii põnevad ja nauditavad. Lisaks esimesel aastal sisseostetud odavama hinnaklassi veinidele on nüüd meie valikus terve Mingorra Colheita sari – punane, valge ja roosa – kui ka sametine ja maitsekas Mingorra Reserva Tinto ja õrnalt tammevaadine Mingorra Reserva Branco. Samuti valisime Eestisse tooimseks kaks valget sordiveini – peene Alvarinho ja üsna omapärase pukspuulõhnalise Sauvignon Blanc’i.

Uute aastanumbritega on taas esindatud ka kaks Mingorra kõige eksklusiivsemat punast veini – Mingorra Black ja Vinhas da Ira – millest oli juttu ülal.

Punajalgsete kivikanade maa

Veel kümmekond aastat tagasi kandis tänane Mingorra farm lihtsalt omaniku Henrique Uva nime. Siis aga otsustati brändinime Mingorra kasuks ja selle kauni nime eest tuleb tänada pisikesi punajalgseid linde, kes farmi maadel pea kõikjal ringi jalutavad. Ibeerias elutsev punajalg-kivikana ehk portugali keeles mingorra on eestlastele tuntud põldpüü sugulane. Ja neid toredaid värvilisi sulepalle on siin sedavõrd arvukalt, et ka viinamägedel ringi jalutades kohtab neid pea igal sammul rohu seest välja vupsamas ja oma asju ajamas.

Ja jalutada on Mingorra mail tõesti tore, sest nagu ka ülal mainitud, jagub siin oliivisalusid, kevaditi hunnitult õitsevaid ja suvelõpus saagist lookas okstega mandliaedu ning kaugemal maalilisi korgitammemetsi.

Farmis on ka oma oliiviõlitsehh, kus pressitakse mahlakat extra virgin ehk neitsioliiviõli. Ka siin toimub hetkel lisahoone ehitus, et ruumi juurde saada ja õlitootmist laiendada. Kui seni müüdi suur osa pressitud õlist Itaaliasse, kust see rändas edasi juba Itaalia toodanguna eurooplaste toidulauale, siis nüüd on võetud sihiks laiendada õlimüüki oma Mingorra brändi all. Ja see õli on tõesti meisterlik.

Valik Mingorra tooteid

The post Alentejo roosal marmoril sündinud veinid. Mingorra appeared first on MilVinhos.

Veinimaailmas räägitakse viimasel tosinal aastal suure põnevusega nähtusest nimega orange wine. Et seda nähtust avada, leidsime Lõuna-Portugalist, Alentejost väga omapärase uue veini A Laranja Mecânica by António Maçanita 2019 (tõlkes – kellavärgiga apelsin), mis on sõna otseses mõttes apelsinikarva oranž ja väga eriline.

Võib aga öelda, et see António Maçanita uus ja eksperimentaalne vein on siiski veel üks samm tavalistest oranžidest veinidest edasi – ta on tehtud valgete veinide jaoks mahlapressimise läibinud n-ö “tootmisjääkidest”, aiaäärde käärima jäetud mahlast peaaegu tühjade nahkade veelkordsel pressimisel saadud jääkmahlast. Tulemust võib nimetada vist isegi superoranžiks veiniks – ja veinigurmaanid ei jõua küllalt kiita selle uudistoote ääretut elegantsust ja kõrget lendu.

Kuid läheme teema algusesse. Oranži veini mõiste tekitab tihtipeale ka segadust, sest orange wine ei pruugi sugugi alati olla oranž ja veel vähem on tal pistmist apelsinidega. Selle nimetuse taga on tegelikult iga valge vein, mis on käärinud marjanahkadel – see tähendab, et valgetest viinamarjadest on tehtud vein nii, nagu tavaliselt valmistatakse punast veini.

Selles mõttes on tegu veiniga, mis tehtud iidsel moel, nii nagu valmis vein aastatuhandeid tagasi, olgu amforates või muudes käepärastes mahutites. Kui tänapäeval valmistatakse valget veini üldjuhul marjadest pressitud puhtast mahlast, siis põlvkondi tagasi heideti purustatud (või ka purustamata) marjad, sageli punased ja valged koos, kääritusnõusse ja seal see vein mõne ajaga ise valmis saigi – veinitegija tööks oli käärivat marjamassi aeg-ajalt segada.

Kuna aga kõik vanad asjad muutuvad ühel hetkel uueks ja põnevaks, siis pakkuski Briti veiniärimees David Harvey 2004. aastal selliste arhailise meetodiga valmistatud veinide jaoks välja uue nimetuse orange wine. Sealt edasi muutuski marjanahkadel käärinud valge vein nähtuseks omaette, mida ingliskeelse sõna “orange” (tõlkes – oranž, apelsin) kahetähenduslikkuse tõttu on hakatud paljudes keeltes kutsuma ka apelsiniveiniks. Olgu see siis ilusa sõnamängu või ka eksituse tõttu.

Mitte alati oranž

Kontakt marjanahkadega annab veinile alati tugevaid maitseid, täidlust, intensiivsust ja tanniine. Valge vein, mis valmistatud sellisel moel, ei ole kunagi päris õrn ega kerge. Samas võib ta oma värvilt olla siiski päris hele – see sõltub viinamarjasordist ja veelgi enam nahakontakti pikkusest. Kui valge vein läbib koos marjanahkade, seemnete ja võib-olla ka varreotstega üksnes neli-viis päeva vältava käärimise ja edasi vedelik filtreeritakse, ei jõua vein veel väga tugevat värvi omandada. Vahel jäetakse aga niisugune vein ka pärast käärimise lõppu marjanahkadele laagerdama, olgu kuudeks või lausa üle talve. Sealt võib siis ka värvi tulla juba palju rohkem, eriti kui laagerdamiseks pannakse segu tammevaati.

Või nagu Gruusias ja Sloveenias, kus on olnud iidseks traditsiooniks veinide hoidmine maa sisse kaevatud saviamforates. Sellised kvevri-veinid, mis on maa sees ühtlasel temperatuuril ja pealt suletud savinõudes küpsenud aasta või ka enam, võivad olla tõesti lausa tumeoranžid. Sealt ka veel üks termin – merevaiguvein.

Niinimetatud oranži veini mõistesse mahuvad aga ka kaunilt heledad, kuid arhailise veiniteoga valmistatud veinid, näiteks “Eesti aasta vein 2021” kuldmedalivõitja Nostalgia Alvarinho 2017 ja veel tosin MilVinhose e-poe n-ö arhailist valget veini. Portugali veinimeistrid austavad traditsioone ja nii mõnedki nende eredad tähed on valminud just sel moel. All olevast valikust leiad väga erinevaid näiteid selle veinistiili kohta – kõik nad pole apelsinikarva, kuid kindlasti on nad kõik põnevad ja meeldivalt iseloomukad.

Valik “oranže” veine

The post Orange wine (oranž vein) – mis see on? appeared first on MilVinhos.

Juba üheksandat korda kuulutas hispaanlaste WinePleasures.com välja viiskümmend maailma parimat vahuveini. “Top 50 Great Sparkling Wines of the World for 2021” tulemused avaldati aastavahetuse eel ja meil on rõõm, et koguni viis (!) MilVinhose poolt Eestisse toodud Portugali vahuveini on selles nimekirjas esindatud.

Žürii hindas vahuveine kolmes kategoorias: traditsioonilise meetodiga valmistatud vahuveinid (teine kääritamise pudelites sur lies), Charmat’ meetodiga ehk suures tangis fermenteeritud vahuveinid, ja lisatud süsihappegaasiga frizzanted. Konservatiivsete ja kvaliteedile suurt rõhku panevate portugallaste mullid võistlesid esimeses ehk klassikaliste vahuveinide grupis ja võitsid seal kolm kuldmedalit ja kaks hõbemedalit.

Kuldmedali võitnud vahuveinid

Kui frizzantede ja Charma’ grupis võidutsesid eeskätt Itaalia vahuveinid, siis klassikalise meetodiga tehtud vahuveinide viiekümne parima hulka jõudis tervelt kaheksateist Portugalist pärit mulli, aga muidugi ka Prantsuse, Itaalia, Argentiina, Sloveenia, Hispaania, Uus-Meremaa ja toreda üllatusena isegi üks vanal heal Inglismaal valmistatud vahuvein. Veine hinnati 100 punkti süsteemis. Kõik 95 või enama punkti saanud vahuveinid – neid oli viisteist – pälvisid kuldmedali. Parima viiekümne hulka jõudmiseks pidi toode saama igal juhul üle 90 punkti. Portugallaste viiest võiduveinist sai kolm kuldmedali ja kaks hõbemedali.

Portugali vahuveinidest pälvis 96 punktiga kõrgeima tulemuse ja üldjärjestuses 5. koha Adega de Cantanhede veinimaja Marques de Marialva Bical&Arinto Reserva Bruto 2015. See Portugali kahest iidsest valgest marjast vintage-vahuvein on küpsenud 24 kuud sur lies ja on tõesti meistriteos, täidlane ja meelas, imelise maitsetebuketiga. Ja imeliselt taskukohane on ka selle meistriteose hind.

Ent vaid ühe punkti võrra vähem sai žüriilt teine vaimustav Portugali vahuvein Casa Ermelinda Freitas Branco Reserva Bruto 2012. Kui Portugali Champagne’iks peetakse Atlandi rannikul asuvat Bairrada veinipiirkonda, siis see 95 punktiga kuldmedali pälvinud vein tuleb Lõuna-Portugalist ning on valmistatud maailmakuulsast vahuveinimarjast Chardonnay’st ja Arintost.

See vahuvein on enne teist kääritamist laagerdanud kuus kuud Prantsuse tammevaatides.

Omapärane on, et vein on enne teist kääritamist laagerdanud kuus kuud Prantsuse tammevaatides ning alles seejärel läinud teisele kääritamisele sur lies. Seetõttu on ta ka üsna tõsine jook, siiski oma maitsebuketilt ehk üksjagu prantsusepärane, aga kahtlemata väga nauditav jook kuulsalt veinimeistrilt Jaime Quenderalt.

Järgmise kolme võidumulliga läheme tagasi Bairradasse ja need on, nagu ka esimene viidatud reserva-vahuvein, taas Adega de Cantanhede veinimajast ja sealse staarveinimeistri Osvaldo Amado looming. eelmisega täpselt samale tulemusele – 95 punkti – jõudis “Top 50 Great Sparkling Wines of the World for 2021” konkursil Osvaldo Amado uudistoode, alles eelmisel suvel esmakordselt keldrist väljalastud Marques de Marialva Cuvée Primitivo Grande Reserva Brut Nature 2014. See 60 kuud sur lies küpsenud brut nature valgest Arintost on juba midagi väga erilist, paraku ka oma hinnalt. Väike eksperimentaalne partii, mida on aga saatnud asjatundjate ringis suur tähelepanu. Väärikas vintage-vahuvein, mida jääb üle vaid imetleda.

Ent kohe selle teose kannul pälvis kõrge 94 punkti ja hõbemedali sama aastakäigu õrnroosa blanc de noir vahuvein Marques de Marialva Baga Cuvée Bruto 2014, mis on valmistatud Bairrada iidsest tumepunasest Bagast. See bagalikult iseloomukas jook on küpsenud sur lies 36 kuud ja on kahtlusteta tõeline pidupäevajook.

Kõige huvipakkuvam on ehk see, et Top 50 hulka jõudis ka tõeliselt hea hinnaga Marques de Marialva Blanc de Noirs 2017 vahuvein Bagast. Sellel mullil on juba varemgi medaleid murdu ja tema imelisus ei jäänud tähelepanuta ka tänavuseks aastaks vahuveinisoovitusi jagades. Veelkordne kinnitus, et portugallaste tase on kõva ja seda ka odavama otsa veinidel.

Samas tuleb tõdeda, et silmapaistvaid vahuveine on nii Portugali kui teiste maade tootjail kindlasti rohkem, kui tänavuse Top 50 hulka mahtus. Konkurssidel tehakse valik neist toodetest, mis sinna on esitatud, aga kuna veinivõistlusi on maailmas palju, ei jõua kõik veinidkunagi igasse edetabelisse. Seetõttu tasub heita pilk ka laiemale valikule, sest võime kinnitada, et kõik Espumante’id, mille oleme MilVinhose e-poodi toonud, on põnevad ja väärt maitsmist. Enamikel neist on ette näidata medaleid ja kõrgeid punkte ka paljudelt teistelt veinikonkurssidelt üle kogu maailma.

Hõbemedali võitnud vahuveinid

Veel häid valikuid

The post Viis Portugali vahuveini maailma Top 50 seast appeared first on MilVinhos.

Oma tooteid said võistlusele saata nii veinide maaletoojad kui kohalikud Eesti veinitootjad. Kokku osales konkursil 35 firmat 408 veiniga. nende seas ka Liviko, Balmerk jt Eesti veinituri suurtegijad. Portugali veinidele antud medalitest aga tulid täpselt pooled MilVinhosele!

Kuldmedaleid jagati konkursil välja kokku 28, millest vaid üks tuli Portugali kuivade veinide kategooriasse. Selle sai MilVinhose poolt Eestisse toodud imelise maitsebuketiga Nostalgia Alvarinho 2017, kuiv valge vein Portugali Vinho Verde südamest, Adega de Monção’st. Tuleb tunnistada, et see vein erineb üsna palju mullitavatest-suvistest ranna-Verdedest, millega Eesti laiem publik ehk rohkem kursis. Nostalgia on vein, mis avab autentse ja ajaloolise Vinho Verde stiilis veini tagamaid.

Ta on valmistatud iidsete Alvarinho viinapuude marjadest esivanemate kombe kohaselt arhailise meetodega. Vein on käärinud ja laagerdanud pikalt marjanahkadel (mida valge veini puhul ju üldiselt ei tehta). Ta on maitsekas ja tugeva iseloomuga. Samas ääretult elegantne, intensiivne ja suursugune. Võib-olla ehmatab pisut õilishingesid, aga sobib kahtluseta ka kõige pidulikumale õhtusöögilauale, samuti nautimisveiniks.

Kuld ja hõbe Alvarinhole

Kuid kuldmedaliga pärjatud Nostlagia Alvarinhol on ka eriti luksuslik sõsar Nostalgia 10 Barricas Alvarinho 2015. Sama tootja (Lua Cheia em Vinhas Velhas) Adega de Monção veinitalu vihmaste viinamägede Alvarinhost valmistatud väikesetiraažiline luksusvein, mille sarnase olemasolust Vinho Verde veinide seas enamik inimesi isegi und ei oska näha. Pärast kääritamist ja pikki kuid toimunud laagerdamist marjanahkadel on veinimeister Francisco Baptista pannud ta veel terveks aastaks väikestesse Prantsuse tammevaatidesse sur lies küpsema! Ja seejärel, loomulikul teel selginenuna ning pudelitesse villituna, veel paarika aastaks jahedasse veinikeldrisse järelküpsema. Baptista armastab katsetada, seda just väikeste, eksklusiivsete partiidega.

Seda väga erilist veini on tehtudki vaid kümme väikest vaaditäit – pisut üle 2000 pudeli. Ja osake sellest on nüüd siin – Eestis! Eesti sommeljeedelt hõbemedali saanud Nostalgia 10 Barricas 2015! Ja sama veini kolmene kinkekarp eriti erilisteks kingitusteks.

Ent kuna Vinho Verde on üks veiniliike, mille peale Eesti sommeljeedel on hea nina ja mida Eesti veinisõbrad ka tohutult naudivad, siis siin on veel üks särav pärl, mis Aasta vein 2021 konkursilt tõi MilVinhosele pronksmedali – Azul Portugal Vinho Verde Reserva 2018. Azul Portugal on veinide sari, mis tutvustab Portugali parimate veinimeistrite loomingu kaudu selle p]neva veinimaa erinevaid veiniregioone. Francisco Baptista Vinho Verde Reserva on kaunis ja elegantne valge vein kahest Vinho Verde kuulsaimast marjast – Loureirost ja Alvarinhost. Ei jäägi üle öelda muud, kui et nautige kõiki neid!

Ookeanimaitselised veinid

Hõbemedaliga tunnustati ka erakordselt erilist valget veini vulkaanilistelt Assoori saartelt keset tuulist ja soolast Atlandi ookeani – Vulcânico Branco 2019. See imeline ja maailmas kõrgelt hinnatud vein on valmistatud kahest arhailisest ookeanisaarte marjasordist, Pico saare Arintost ja 16. – 17. sajandil Madeiral ning Assooridel väljakujunenud n-ö originaalsest Verdelhost. Andeka noorema põlvkonna veinimeistri António Maçanita looming.

Et saada pisutki aimu, kus need veinid tulevad, soovitame taustaks lugeda Assooride viinamarjanduse karmi saatust avavt artiklit MilVinhose veiniblogis. Ja miks mitte proovida parema pildi saamiseks kogu Vulcânico veinide sarja!

Graniidiste mägede võlu

Kolm suurepärast veini, mis “Aasta vein 2021” hindajatele sügava mulje jätsid, tulevad Portugali kõrgeima mäetipu Serra da Estrela ida- ja Läänenõlvadelt, Beira Interiori ja Dão veinipiirkondadest. Hõbemedaliga pärjati viie inimpõlve vanuselt graniidiselt viinamäelt pärit iidsete marjasortide field blend Quinta dos Termos Vinhas Velhas Reserva Tinto 2017 – vein, mis on maailmas järjest võitnud hulga suuri kuldmedaleid. Imetletakse, kuidas veinimeister Virgilio Loureiro on suutnud taltsutada isepäised iidsed marjad ääretult elegantseks ja omanäoliseks suureks veiniks.

Pronksmedaliga autasustati sama tootja kristallklaari valget blendi Quinta dos Termos Branco Reserva 2019, mis valmistatud neljast marjasordist (haruldane Fonte Cal, iidsed Siria, Arinto ja Verdelho) vaid INOX-vaadis, kuid siiski mägede jaheduses, avatud mäenõlval ületalve laagerdatud. Need kaks võiduveini on Beira Interiori veiniregioonimägedesse.

Kolmas aga – Quinta de Saes Rose 2018 – tuleb tõesliselt pisikesest veinitalust Serra da Estrela läänepoolsetelt kõrgetelt nõlvadelt Dão veinipiirkonnas. Nõlvaddel, mis vaatavad alla Atlandi ookeanile, on veinimeister Alvaro Castro isepäise loomingu hulgas sündinud see väga iseloomukas Alfrocheiro, Baga, Jaeni ja Tinta Rorizi roosa blend. Paraku mõjus medal sedavõrd, et viimased meie laos seisvad 2018. aasta marjadest veini kastid said kiiresti otsa ning nüüd on müügil juba järgmine, 2019. aastakäik. Siiski sama hea!

Võitmatu Casa Ermelinda Freitas

Pronksmedaleid jagus “Aasta vein 2021” konkursil ka kahele legendaarse Casa Ermelinda Freitase, viiendat põlve naiste juhitud kuulsa veinimaja lihtsatele, ent geniaalsetele veinidele. Terras do Pó Branco 2019 on nauditav ja päikeseline vein kõige odavamast hinnaklassist, mis mõned kuud tagasi võitis kuldmedali prantslastelt Challenge International du Vin’il. Dona Ermelinda Tinto 2018 on aga vein sarjast, mis on toonud Casa Ermelindale aastate jooksul lausa sadu medaleid kogu maailmast. Nende looja on kuulus veinimeister Jaime Quendera, kelle kohta kolleegid ütlevad, et ta lihtsalt oskab teha veine, nii odavaid kui kalleid, mis kõikidele meeldivad.

Needsamad võidukad veinid on olnud ka MilVinhose e-poe ostjate suured lemmikud. Sest tõesti – hea vein ei pea maksma sugugi miljoneid! Liivaväljadel laiuv Setúbali poolsaar ja Palmela on ka kohad, kus päikest ja niiskust jagub küllaga ning viinamarjad kasvavad lausa mühinal.

Paraku jäid Eesti veinihindajate tähelepanust seekord kahjuks välja kaks Casa Ermelinda veinimaja kõigi aegade kõige medaliterohkemat veini – Dona Ermelinda Tinto Reserva ja Casa Ermelinda Freitas Syrah. Lõuna-Portugali tõsised punased veinid tunduvad olevat meie sommeljeede jaoks veel pisut võõrad ja oma portugalipärases matseterohkuses ning temperamentsuses ka võib-olla võõristust tekitavad. See põhjendab ka, miks tänavuse Eesti aasta veini medalisaajate hulka sattsuid Portugali veinidest ülekaalukalt Vinho Verded ja portveinid. Need kaks on Eesti veiniturul lihtsalt kõige tuttavamad – kõik ülejäänu vajab ka meie veiniinimeste jaoks alles põhjalikumat avastamist ja tundmaõppimist. MilVinhos, kes on Eestisse toonud kõigi aegade suurima valiku Portugali parimaid veine (pea 300 erinevat kõigist selle maa veiniregioonidest), saab siin loodetavasti abiks olla.

Aga neid maailma tipptasemel veine võite nautida rahuliku südamega ikkagi, sest mõlemad on teeninud läbi aastakümnete sadu medaleid kõigilt maakera kontinentidelt. Esimene neist on mullu 100-aastaseks saanud Casa Ermelinda nimivein ja omaniku Leonor Freitase lemmik. Teine aga vein, mis on kaks korda ajaloos võitnud maailma parima punase veini tiitli. Õieti öelda on need veinid paljude MilVinhose püsiostjate ammused suured lemmikud.

Põnevad dessertveinid

Kaks medalt – hõbe ja pronks – tulid “Aasta vein 2021” konkursilt MilVinhose portfellis olevatele kangestatud veinidele. Azul Portugal sarja Tawny Port 10 Years Old võitis pronksmedali – ja see on tõesti uskumatult nauditav portvein, lisaks äärmiselt hea hinnaga selle kvaliteedi eest.

Napilt üle 30-aastane Luida Borges on selle portveini looja ja üksiti arvatav tulevane Douro portveinikuninganna. Vieira de Sousa veinimaja önoloogina on ta oma meelaste portveinidega võitnud kuulsust kogu maailmas. Luida Borgese põnevate tegemiste kohta saab pikemalt lugeda MilVinhose veiniblogist.

Et tordile panna kirss, tuleb mainida, et veel ühe medali – hõbeda – teenis “Aasta vein 2021” konkursilt ülimalt eksklusiivne Casa Ermelinda Freitas Moscatel Roxo Superior 2010. See on vintage-moscatel, mis valmistatud haruldasest, vaid Lõuna-Portugalis, Setúbali poolsaarel kasvavast muskaatviinamarjade perekonda kuuluvast helelillast Roxo viinamarjast. Midagi nii hunnitut ja nii hinnatut maitsta on tõeline nauding.

MilVinhos tänab medalite eest!

Täname omalt poolt Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni, et nad sellise toreda konkursi korraldasid. Loodame, et sellest saab kena traditsioon, mis aitab veinihuvilistel paremini orienteeruda Eesti veiniturul ja leida üles tõelisi pärle. Loodame, et ka Portugali veinirikkust hakatakse seeläbi Eestis rohkem märkama.

Proovi Eesti parimaid veine!

The post “Aasta vein 2021” Veinid, mida tasub kindlasti maitsta appeared first on MilVinhos.

Selge on see, et hea veini saamiseks on eeskätt tarvis häid viinamarju. Aga lõpptulemus ehk veinis peituvad maitsed ja maitsenüansid, värv, konsistents ja struktuur – sõltuvad suuresti ka sellest, milliseid mahuteid on veinimeister otsustanud veini valmistamisel kasutada. 

On veine – nii punaseid, roosasid kui valgeid, mis valmivad täielikult suures roostevabast terasest (inoxist) tsisternis. Teised käärivad tsemendist valatud või savist laotud mahutis, marmorplaatidest anumas või mõningatel juhtudel ka algusest lõpuni tammevaadis. Isegi kui vein kääritatakse valmis metallvaadis või kivivannis, paneb veinimeister ta pärast seda sagedasti mõneks ajaks puidust, enamasti tammelaudadest meisterdatud vaati laagerdama. Ja siit edasi algab suur teadus, tunnetus ja kunst, et vein saaks just niisugune, nagu veinimeister tulemust näha loodab.

Tammepuu liike on maailmas väga erinevaid ja ka nende puit on erinevate omadustega. Seepärast leiategi veinide kirjeldustes sagedasti märke, et vein on küpsenud Prantsuse või Ameerika tammevaatides, aga vahel ka Kaukaasia, Ibeeria või hoopis Ungari tammest vaadis. Erinevat liiki ja erinevas paikkonnas (kliimas, pinnasel) kasvanud tamm mõjub veinile erinevalt. Seda nii maitsete ja tanniinide osas, mis puidust veinisse imbuvad, aga oma osa mängib ka puidu tihedus. Viimasest sõltub, kui palju vein vaadis laagerdamise ajal hapnikuga kokku puutub, õige vähehaaval oksüdeerub ja kontsentreerub. 

Erinevate vaatide võlu

Näiteks on Ameerika tamm poorsem ja Prantsuse tamm tihedam, aastaringid on kitsamad. Tammepuit on erinev ka igas kasvukohas ja nii annavad näiteks Prantsusmaa läänepoolsetes regioonides tehtud vaadid veinile teise maitse, kui idaprovintside väga tiheda puiduga vaadid. Iga puit aga “hingab” ja kogemus on, et aastaga väheneb veini hulk vaadis keskeltläbi 5 – 10 protsenti, seda nii äraaurava vee kui alkoholi arvel. Veini maitsed aga samavõrd ergastuvad ja tugevnevad.

Kuna Ameerika tammest vaat on Euroopa tammega võrreldes suurema õhuvahetusega, kasutatakse seda eeskätt hästi võimsatest viinamarjadest tugeva struktuuriga veinide laagerdamiseks, millele väheke oksüdeerimist mõjub siluvalt. Delikaatsematest marjadest veinide jaoks valitakse enamasti Prantsuse tamm, mis hingab vähem, kuid rikastab veini elegantsete puiduste tanniinide ja erinevate peente maitsetega.

Laias laastus võib öelda, et Ameerika tammevaadist saab vein üsna tugevaid ja lausa äkilisi maitseid ning aroome, milles kerkib esile magus vanillisus. Prantsuse tammevaat annab aga veinile õrnu ja õhulisi tanniine, vürtsikust ja röstitud mandleid, toob esile küpseid ja eksootilisi marjade, puuviljade ja lillede nüansse. 

Prantsuse ja ka muud Euroopa tammest vaadid on tihtipeale segu kahe tammeliigi puidust – tavalise tamme ((Quercus robur) ja kivitamme (Quercus petraea) puidust. Need puuliigid kasvavad Kesk-Euroopas sageli kõrvuti. Erinevates tammikutes on tavalise tamme ja kivitamme suhe erinev ja sellest ka suures osas eri piirkondadest pärit tammevaatide erinevus. Üldiselt on kombeks, et puitu varudes neil kahel liigil ei tehta vahet ja nii satubki enamasti igasse vaati laudud mõlemast. Muidugi ei saa välistada, et friigid kasutavad katsetamiseks ka n-ö ühetammesordivaate.

Veinimeistrite jaoks annab erineva puidu kasutamine palju põnevat mänguruumi.

Niinimetatud Ungari tammest vaadid on pärit Karpaatides, Tokajst pisut läänepool laiuvatest Zempléni tammemetsadest (vulkaaniline maapind, kontinentaalne kliima), kus kuni 95 protsenti on kivitammed ja öeldakse, et see annab Ungari vaatides laagerdatud veinidele erilise siidiste tanninidega maitse. Just siit pärines enamik Euroopas, sh Prantsusmaal kasutatud tammevaatidest kuni eelmise sajandi alguseni. Maailma jagamisega jäi aga vaatide transport ida ja lääne vahel pikkadeks aastakümneteks seisma ning on nüüd taas ärkamas. Järjest rohkem eksperimenteerivad ka Portugalis otsiva hingega veinitootjad Ungari, samuti erinevate Kaukaasia tammest vaatidega.

Näiteks on Quinta dos Termosel aukartust äratav vaadikogu, kust võib leida koguni 18 erinevat sorti tammepuust vaate, sealhulgas väga ainulaadseid. Carvalhode perekonnale kuuluva ja väga omanäoliste mäestikuveinidega tuntuks saanud veinimajas on juba viimased aastad läbiviimisel suur vaatide katsetus. Sama veini väikseid koguseid laagerdatakse erinevast tammest vaatides ja võrreldakse tulemusi. Oma vanemate järel siinse veinitootmise järgmiseks omanikuks saav, hetkel ülikoolis veinitegemist ja marketingi õppiv Pedro Carvalho näitas meile Termose veinikeldris uhkusega erineva märgitusega vaatidekogu ja rääkis senistest põnevatest tulemustest. Ta lisas, et ega alati ei kirjutatagi veini juurde detailselt, millises vaadis täpselt ta laagredanud on või millist vaatide kooslust on kasutatud. „Siin on palju ruumi tunnetusele, see on meie töö põnevam pool“ naeris ta.

Quinta dos Termose vaadikogus leidus aga ka vaate, mis valmistatud Portugali enda carvalho‘st ehk tammest. Portugal on eeskätt kuulus muidugi korgitammede poolest (siit on pärist pea 80 protsenti kogu maailma naturaalsetest veinikorkidest), aga Ibeeria poolsaarel kasvab veel kaks tammeliiki, mille puitu kasutatakse ka veinivaatide tootmiseks. Need on Portugali tamm ja Ibeeria tamm. Mõlema siinse tammeliigi puitu kasuatakse aga veinivaatide tegemiseks suhteliselt vähe ning needki, mis tehakse, toodetakse tavaliselt Prantsusmaal, sest kohapeal pole vaadimeistri amet välja kujunenud. Nii Portugali kui Ibeeria tammest vaatides valmistatud vein sarnaneb aga üsna tugevalt prantsuse tammest tuleva veiniga. Seega on Ibeeria poolsaare tammepuidu kasutamine taas pigem friikide teema.

Kui juba jutt nišiteemadele läks, siis lisaks tammepuidule on maailmas veel hulk erinevaid puidutüüpe, mida kasutatakse – taas vähesemal määral – veinivaatide tootmiseks. Äramärkimist väärivad siin nn akaatsiavaadid, mis tegelikult on tehtud hoopis puust nimega robiinia ehk ka ebaakaatsia. Nende eripärasks on hästi madal tanninide kogus ja kuna robiiniapuit on tihe, siis ka veinide vähene oksüdeerimine vaadis hoidmise käigus. Mingeid erilisi maitsenüansse akaatsiavaat veinile ei lisa. Seetõttu enamasti kasutatakse akaatsiavaati tammevaatidega paralleelselt ja hiljem blenditakse erinevates vaatides laagerdanud vein lihtsalt kokku. Põnevuse pärast kasutatakse vahel ka vaate, mis tehtud mooruspuust, pähkli- või mandlipuust ja isegi väga hõreda koega kastanist.

Veinivaadi tegemine on mõistagi aeganõudev töö. Esiteks peab laudadeks kiilutud (Euroopa tamm) või saetud (Ameerika tamm) puit mõne aasta õues erinevate ilmastikuolude meelevallas laagerdama. Seejärel algab vaadilaudade painutamine ja vaadi vormimine. Vaatide tootmises on spetsiifiliseks momendik nende „küpsetamine“, teise sõnaga röstimine. Vaatide röstimise eesmärgiks on muuta puidu keemilist koostist. Vaati pandud metallnõus süüdatud „lõkke“ paistel laguneb osa puidu komponentidest tagasi suhkruteks ja karamelliseerub. See annabki näiteks Ameerika tammest vaatides valminud veinile tugeva kamamellimaitse, sest Ameerika tamme puidus on palju hemitselluloosi, mis kuumutamisel kergelt laguneb. Kui pikalt ja tugevalt vaati röstitakse, sõltub juba vaadi tellija soovist ja see omakorda veinimeistri eesmärgist, millise veini tegemiseks ühte või teist vaati kasutada tahetakse. Igatahes ütlevad vaadimistrid, et see lõik vaadi valmistamisel on alati seotud n-ö tunnetusega, ühegi arvutiprogrammiga täpset tulemust planeerida ei saa. Kui vaat saab kuuma liiga palju, ei tule sealt enam head veini.

Erialainimeste keeles nimetatakse vaate kerge, keskmise või tugeva röstiga valmistatuteks. Ent veini tehnilisel lehel täpsustavad tootjad vaadi röstisuse astet vaid harva – enamasti jäetakse see veinimeistri „saladuseks“. Nagu eelpoolgi mitme teema juures sai mainitud, siis sageli kombineerivad veinitegijad ka erineva vanusega, erinevast puidust ja erineva röstisusega vaate. Veinivaatide puhul nn söestamist, mis viskivaatide juures on väga tähtis, ei kasutata aga üldse. Seda põhjusel, et viskist peab vaat teatud maitseid ära võtma, veinile aga neid pigem juurde andma.

Vaatide eluiga veintööstuses on enamasti kolm kuni kuus aastat. Mõni väiksem veinitööstus kasutab vaate ehk ka pikemalt, neid lahti võttes ja n-ö rekonditsioneerides. Puitvaadid on tegelikult kallis lõbu, mille soetamine on väikeste tootjate jaoks alati suur väljakutse. Hea 500-liitrine Prantsuse tammevaat võib maksta isegi 800 – 1000 eurot ja Ameerika oma umbes poole vähem. Suured tootjad saavad hulgiostudelt muidugi paremat hinda ja see on ka üks põhjus, miks väikeste veinimajade veinid on alati kallimad. Portugali kuulsamaid veinimesitreid Jaime Quendera rääkis, et kui tema ostab oma kahele suurele veinimajale Casa Ermelindale ja Adega de Pegoesele aastas 50 – 60 uut vaati, siis saab juba rääkida enam-vähem mõistlikest hindadest.

Vaadi eluiga algab tavaliselt valgete veinidega – esimesel aastal hoitakse veini vaadis vaid lühemat aega, näiteks paar-kolm kuud, sest värskest vaadist lisandub veinile palju intensiivseid maitseid. Teisel aastal on vaadid tihti samuti valge veini all, aga siis juba pikemalt – neist tulevad siis tõsised ja suured valged veinid. Kolmandal aastal peab aga valge veini puhulolema juba tegemist veinimeistri mingi erisooviga.

Prantsuse tammevaadist

Prantsuse + Ameerika vaadist

Kolmandal, vahel ka teisel aastal lähevad vaadid käiku juba punase veini laagerdamiseks. Kui vaat on 5 – 6 aastat olnud veinitootmises kasutuses, liigub ta edasi portveini tootmisse. Heledate kangestatud veinide – nagu moscatel, valge port või ka madeira laagerdamiseks kasutatakse muidugi vaate, milles varem on hoitud vaid valget veini. Siin tuleb ka muidugi lisada, et tavalisi veinivaate (suurused 500 L või 225 L) kasutatakse vaid parimate ja kallimate portveinide või moscatelide tootmisel – tavapärased portveinivaadid on üldjuhul palju suuremad – kuni mitme tuhande ja isegi üle 10 000-liitrised.

Kui vaadid on oma elujoone veinitootmises läbi käinud müüakse nad edasi viskitootjatele. Elukaare lõpuks saavada neist aga kas baariletid või lillepotid.

Eriti õrna tammevaadiga valged

Hea hinnaga veinid tammevaadist

The post Mida teeb puidust vaat veiniga? appeared first on MilVinhos.

Alicante Bouschet on üks vähestest punastest viinamarjadest, mis on üdini tume – see tähendab, et tumedavärvilise marjanaha all on peidus ka tumetumepunane sisu. Selliseid viinamarju nimetatakse teinturier’ marjadeks (tõlkes – värviv) ja neid on maailmas vaid väike hulk. Alicante Bouschet’d noppides värvuvad näpud tumepunaseks nagu mustikaid korjates. Neid maitstes tuleb mõneks ajaks arvestada tumesinise naeratusega.

Alicante Bouschet’st ehk „mustast” marjast veinid on aga nähtus omaette – nende koduks on saanud Lõuna-Portugal, kus see algselt Lõuna-Prantsusmaalt pärit, kuid väga soojalembene viinamari on leidnud endale uue ja piisavalt päikeselise kodumaa.

Paljud maailma marjasordid on kujunenud aastasadade jooksul välja loodusliku segunemise ja valiku teel, kuid Alicante Bouschet on tekkinud sordiaretuse tulemusena. Aastanumber oli 1866, kui Henri Bouschet dokumenteeris oma Domaine de la Calmette’i istanduses Lõuna-Prantsusmaal uue viinapuusordi, mille esivanemateks olid Grenache (Lõuna-Prantsusmaal tuntud ka kui Alicante)  ja Henri isa, Louis Bouschet’ poolt paar aastakümmet tagasi aretatud Petit Bouschet. Uue sordi eesmärgiks oli luua viinamari, millel on silmapaistev värv ja mis on rikkaliku saagiga, samas lihtne kasvatada. Kõik kolm eesmärki täitusid. Ent nagu elus ikka – kui ühe käega antakse, siis järgmise nurga peal on ootamas ka komistuskivid.

Alicante Bouschet’d hakati jõudsalt kasutama blendides, et anda punastele veinidele (paljudest Prantsuse punastest marjadest veinid olid kahvatud) kaunilt sügavpunast värvi. Tuleb ka tunnistada, et phylloxera järgsel ajastul oli kiirelt kasvav, vähenõudlik ja suuri saake andev Alicante Bouschet suureks abiks, et viinamarjatäi rünnaku tõttu hävinenud marjakasvatust uuesti jalule saada. Probleemiks kujunes aga uue sordi maitseomaduste keskpärasus – ta justkui ei olnud midagi erilist. Vähehaaval loobusid prantslased ta kasvatamisest ja sort muutus oma sünnimaal marginaalseks.

Kuumas ja kivises Alentejos puhkes see marjasort hoopis uuel moel õide.

Juba sama sajandi lõpus oli aga Alicante Bouschet alustanud uut võidukäiku tükk maad lõunapool, Ibeeria poolsaarel, Hispaanias ja Portugalis. Eriti Lõuna-Portugalis, kuumas ja kivises Alentejos, puhkes sort hoopis uuel moel õide. Seda muidugi lisaks kuumale kliimale ka tänu mitmele Portugali veinimeistrile, kes uut marja kirglikult avastama ja selle kasvatamisel eksperimenteerima asusid. Esimene neist, Mouchão veinimaja, tegeles sordiga juba 1880ndatest alates. Selgus, et Lõuna-Portugali kivine ja liivane pinnas, rikkalik päike ning viinapuude ülemäärase saagikuse kontrolli all hoidmine avavad täiesti uue lehekülje veripunase Alicante Bouschet’ võidukäigul veiniviinamarjana.

Portugallaste käes muutus Alicante lisaks tumetumepunasele, lausa mustjale värvile ka säravalt marjaseks ja mõnusalt vürtsikaks veiniviinamarjaks. Märksõnadeks said sügavad mustade kirsside, küpsete ploomide ja karuvaarikate maitsed, samuti piprased, šokolaadised ja magusa tubaka varjundid. Selgus, et Alicantest veinide tanniinid ja täidlus on muljetavaldavad, eriti kui veini laagerdada tammevaadis.

Ligi saja aasta jooksul kasutasid siiski ka portugallased Alicante Bousschet’d põhiliselt blendides, segades teda kohalike iidsete ja päikeseliste sortidega nagu Trincadeira ja Touriga Nacional, hiljem ka Aragonezi ja Syrah’ga. Kui Portugalis hakati paarkümmend aastat tagasi muu veinimaailma eeskujul tegema ka üheviinamarjaveine, selgus, et lõunamaise päikse all viimseni küpsenud Alicante Bouschet on tõusev täht kogu maailma veinitaevas. Põnev on ka tähelepanek, et kui mitmel teisel maal kasvanud Alicantest veinid (kus marjad ei küpse päris lõpuni ja veinid on happesemad) vajavad väga pikka laagerdamist enne, kui nad joomiseks valmis saavad, siis Lõuna-Portugali kuumaverelised Alicanted valmivad kiiremini ja maitsmiseks võib avada julgelt ka juba paari aasta vanuse veini. Noorelt on veinid ehk rustikaalsemad, puu- ning köögiviljaste maitsevarjunditega, lisades ajaga buketti enam lillelisi ja siidiseid toone.

Praeguseks ongi Alicante Bouschet’st saanud põhiliselt Portugali viinamari – kaks kolmandikku ehk 65 protsenti sellest marjast kasvab Lõuna-Portugalis, Alentejos ja Setúbali poolsaarel. Hispaanlaste viinamägedel küpseb 20 protsenti „mustast” marjast, 10 protsenti USA-s ja kunagisel kodumaal Prantsusmaale on jäänud vaid 2 protsenti. Marginaalselt võib Alicantet leida ka Lõuna-Itaaliast, Tšiilist ja Austraaliast.

Rahvusvaheliselt tuntud veinikriitikud on nimetanud Alicante Bouschet’d mustaks kullaks ega väsi kiitmast sellest marjast veinide võimsust ja elegantsi. USA veiniajakiri Wine Enthusiast valik tänavu märtsis maailma kuue silmapaistvama Alicante Bouschest veini hulka ka MilVinhose e-poes esindatud noore naisveinimeistri Catarina Vieira loomingu Herdade do Rocim Alicante Bouschet.

Valik Alicante Bouschet’ blende

The post Portugali must kuld Alicante Bouschet appeared first on MilVinhos.

Täpselt 265 aastat tagasi 10. septembril sai Dourost maailma esimene kaitstud nimega veinipiirkond – aasta oli siis 1756. Ligi 250 aastat hiljem, 2001. aastal kandis UNESCO maalilise viinamägede maastikuga Douro veiniregiooni kaitsealuse maailmapärandi nimekirja. Kulus veel tosin aastat, kuni 10. septembril 2014 hakati tähistama ülemaailmset portveini päeva. Tänavu siis tähistame seda eeskätt kuulsa portveiniga seotud tähtpäeva koos portugallastega juba seitsmendat aastat!

Portvein on kahtlemata nähtus omaette. Selles veinis voolab koos magusa nektariga pesuehtne ajalugu, nii kauge minevik kui loomulikult ka moodne tänapäev. 2020. aasta portveinipäeval lisandus MilVinhose e-poodi elegantne ja põnev, uus ja eriline punane port, milles need kaks üsna ootamatul moel kohtuvad. Lubage tutvustada teile noore ja andeka veinimeistri Luisa Borgese Água Alta Porto Reserva’t.

Noored naised ja portvein

Luida Borges tegi oma esimese portveini kaksteist aastat tagasi, kui ta oli vaid 23, värskelt önoloogia alal ülikooli lõpetanud. Tänaseks on Luisast saanud tõenäoliselt andekaim ja kahtlemata kuulsaim noorema veinimeistrite põlvkonna portveinivalmistaja Douros. Noor naine, kes tegutseb seni meeste maailmaks peetud portveinitootmises väga omapärase ja väga lennuka käekirjaga. Ta ise ütleb, et Douros ongi juba umbes kolmandik veinimeistritest naised. Kunagi arvati, et see töö on “nõrgemale poolele” liiga raske, aga enam mitte! Ta lisab, et arvatavasti on ka Douro kõige vähem konservatiivne veiniregioon, kus naisi meeleldi selle töö juurde lastakse ja lausa oodatakse.

Luisa pordid on lihtsalt vaimustavad. “Portveini ei ole vaja uuesti leiutada, portveini tuleb lihtsalt uutmoodi teha,” on ta öelnud Portugali veininduse tänasesse ajalukku läinud sõnad. Kurioossel kombel kasutab ta oma veinitegemisel vägagi arhailisi meetodeid, kuid seda toetab moodsaim tehnoloogia ja muidugi kuldsed käed.

Küsimusele, kuidas sattus noor naine portveine tegema ja miks just neid, vastab Luisa, et see oli iseenesest mõistetav. Viiendat põlve viinamarjade ja veiniga tegelnud perekonna järeltulijana tal muid mõtteid isegi ei tekkinud. Siiski on Luisa omal moel müüride murdja ja uue ehitaja. Kui eelnevad põlved tegelesid toorportveini valmistamisega teistele tootjatele, siis koos Luisaga algas uus ajajärk, kus Vieira de Sousa perefirma hakkas tootma ja villima oma marjadest oma veine.

Tõe huvides tuleb lisada siia veel üks fakt. Kaubamärgi “Vieira de Sousa” võttis kasutusele juba Luisa vanavanavanaisa José Silvério Vieira De Sousa viis põlve tagasi – noil, paraku viinapuid laastanud phylloxera tõttu lühikeseks jäänud aegadel toodeti oma veine, mis olid väga kuulsad. Viinapuukatkule järgnes suur majanduslangus ja järgmise põlvkonna käes läks kaubamärk olude sunnil müüki. Kuigi juba edasistel kümnendeil õnnestus taastada viinamarjakasvatus, keskendusid järgnevad kaks põlve toorpordi tootmisele ja edasimüügile. Kuni saabus Luisa aeg.

Luisa isa António Borges, eluaegne masinaehitaja, kuid suur portveinisõber, siiski laiendas viinamarjakasvatust, ostes juurde uusi viinamägesid. Perekonna käes (ülal fotol tänases koosseisus) on nüüdseks neli veinimõisa, kõik pea kõrvuti maalilistel Douro kallastel, viimase neist ostis António alles hiljaaegu, pisut enne, kui taaskäivitati oma nime all portveinide tootmine. Luisa ema ja isa on tänaseks juba pensionieas, perefirma igapäevane juhtimine on Luisa õlgadel. Ka noorem õde on ülikoolis veinimarketingi eriala lõpetamas ja plaanib peatselt liituda perekonna veinimajaga.

Vieira de Sousa perefirma ja andeka Luisa Borgese veinitegu saadab üha tõusev edu. Veinimaja eksklusiivseim ja kalleim portvein António Vieira de Sousa 90 anos, millele kriitikutel jagub ülivõrdes kiitust, maksab lausa uskumatu 2200 eurot.

Kuigi Vieira ja Sousa valmistab vähesel määral ka kuivi veine, ütleb Luisa, et tema armastus on siiski portvein. Paari näidet ta loomingust – väga “veinilikku” Água Alta Porto Reserva‘t, imelist Água Alta Tawny Port 20 Years Old ja juba varasemalt MilVinhose porfolios olnud Azul Portugal 10 Years Old’ Tawny‘t- on Eesti veinisõpradel võimalus proovida. Hiljuti suurenes valik ka põneva ja ultramoodsa mustamarjase ja vürtsika Vieira de Sousa Água Alta Porto LBV 2015 võrra. Ning uustulnukatena on nüüd e-poes saada ka Água Alta Tawny Port 10 Years Old ning veelgi omanäolisem Água Alta Vintage Porto 2016.

Veel portveine

Muud dessertveinid

The post 10. september on ülemaailmne portveini päev appeared first on MilVinhos.