Kuidas siis lisatakse Verdesse mulli? Alustama peaks sellest, kust saab mull üldse Verde veinide sisse.

Erinevalt vahuveinidest, mis toodetud kas klassiklaise või siis Charmat’ meetodiga, kus süsihappegaas tekib sekundaarse pärmikäärimise tõttu, on Verdes olevad mullid pärit hoopis bakteriaalse Oenococcuse poolt tehtavast malolaktilisest käärimisest, kus bakterid ei tarbi mitte suhkrut, vaid viinamarjades leiduvat maloonhapet (ehk siis eesti keeles õunhapet), muutes seda piimhappeks ja pehmendades sellega veini maitset.
Ajalooliselt oli Verde tootmine suhteliselt primitiivne ja sageli juhtus, et malolaktiline käärimine polnudki veel lõppenud, kui vein juba pudelitesse villiti ja müüki läks. Selle tagajärjeks oli pisut hägune ja mullidega vein. Veini hägususe varjamiseks kasutati siis muide piimjast klaasist pudeleid. Siis aga selgus, et joojatele meeldis see mull ja nii kujuneski välja Verde veinide mullilisus. Ja samuti vajadus need veinid kiirelt ja „noorelt“ ära juua, sest selline vein ei säili kaua.

Kaasaegses tootmises muidugi ei tule enam kõne allagi mitte lõplikult valmis veini müümine, milles oleks hägu sees. Seepärast lastakse nüüdisajal veini malolaktilisel käärimisel kooralikult lõpuni käia ja mullid, mida rahvas nõuab, listakse Verdedesse täpselt nii nagu limonaadidessegi – süsihappegaasi balloonist. Tõsi, et vahel harva saab Vinho Verde regioonis mõne tootja juures ka tänapäeval proovida vanaaegset hägust ja loomuliku mulliga Verdet – aga see on siis juba rohkem veinitootmise ajaloo tutvustamise tähtusesga sündmus.

Kokkuvõtteks siis, et Vinho Verde veinid teeb silmapaistvaks nende päritolu just sellest pika ajalooga ja omapärase kliimaga veiniregioonist (niiske, vihmane, roheline), samuti ajalooliselt valitud viinamarjade komplekt – Alvarinho, Trajadura, Loureiro jt. Ega enamikule klassikalise koostisega Verdedele tänapäeval eriti gaasi ei listagi – nad on sageli nii luksuslikud, et gaas vaid segaks täie hingegea nende nautimist. Odavamad ja lahjemad n-ö ranna- ja suve-Verded on need, mis mõnusalt mulisevad ja kuuma päikse all jahutust pakuvad.

Seega on need viimased Verded natuke sarnased ka Eestis laialt müüdavate ja kenades värvilistes pudelites „limonaad-vahuveindega“ mis pole tegelikult muud, kui süsihappegaasiga karboneeritud tavalised veinid või veinilaadsed tooted, Verdet eristab neist “limonaadidest” siiski algne vein ja selle valmistamiseks kasutatud viinamarjad, mille kvaliteedile spetsiifilised nõuded.